2017. aasta 27. juunil toimunud konverentsi “Eesti puidukeemia perspektiivid” järgselt otsustas Eesti Teaduste Akadeemia juhatus moodustada komisjoni kaardistamaks planeeritava puidurafineerimistehase võimalikke mõjusid täna teadaoleva info põhjal. Positiivse keskkonnamõju osas märgitakse, et tehase rajamine parandaks Eesti süsinikubilanssi, kuna taastuvenergiast toodetud elektrienergia osakaal Eestis tõuseks 34-45 protsendi võrra. 

Raport rõhutab kaasaegse puidurafineerimistehase rajamise vajalikkust. Võrreldes 2016. aasta tasemega suurendaks tehas Eesti sisemajanduse kogutoodangut 1,1-1,4 protsendi võrra. Tehase tootlikkus töötaja kohta oleks 40 korda suurem kui töötlevas tööstuses keskmiselt. Kahesaja inimese palkamine planeeritavasse tehasesse oleks samaväärne sellega, kui Eesti töötlevas tööstuses asuks tööle kaheksa tuhat uut töötajat.

Kogu Eesti majanduse väljakutseks on liikuda teadmusmahukate ja kõrget lisandväärtust andvate toodete poole. Piiranguks on nii tööjõu vananemine kui tööjõu pakkumise vähenemine, mis nõuab kapitalimahuka tootmise eelistamist. Liikumine kapitalimahuka tootmise suunas eeldab suuri ja pika tasuvusajaga investeeringuid.

Kaudsed mõjud on laiemad
Väga suure tõenäosusega ilmneks tehase rajamisega positiivne kõrvalmõju nii teenindavate majandusharude kui teiste tööstuste jaoks. Võib tekkida ettevõtteid, kes väärindavad puidurafineerimistehase lõpptoodangut. Need efektid annaks täiendava panuse majanduse arengusse. Erinevate hinnangute alusel looks tehas kogu väärtusahelasse 500-700 töökohta.

Tehas tekitaks terava konkurentsi Soome ja Rootsi paberi- ja tselluloositööstustega, kes peaks muutunud olukorrale reageerima. Nii tõuseks tooraine hind ka Eestis. Ühtlasi oleks tehasel positiivne regionaalpoliitiline mõju parandades ääremaaelanike toimetulekut. Raporti koostajad leiavad, et kõikidele osapooltele sobivate lahendusteni puidurafineerimistehase osas tuleks jõuda võimalikult lühikese aja jooksul.

Aruanne kirjeldab, et okaspuu paberipuidu toormevajadust ei saa katta pelgalt Eesti metsaressurssi arvelt. Toormenõudluse rahuldamiseks tuleks kasutada leevendavaid meetmeid. Selleks võiks kaaluda okaspuu paberipuidu kui toormaterjali osakaalu langetamist, raie- ja puidutööstuse jääktoodete kasutamist toormena või tarneahela laiendamist Lätti, Leetu, Valgevenesse või Venemaale (toim. Est-For Invest on viidanud puidutööstuse jääktoodete kasutusele ja tarneahela laiendamisele alates plaani avalikustamisest).

Äänekoski toodi eeskujuks
Tehase poolt kasutatav tehnoloogia peab vastama kaasaegsetele nõuetele ning tootma tselluloosi kõrval ka biotooteid. Nii oleks väärindamisahel mitmekesisem. Raporti autorid rõhutavad, et tehas peab suutma vältida keskkonnaprobleeme kasutades efektiivseid puhastustehnoloogiaid nii vee, õhu, mulla kui setete saastamise vältimiseks. Nii puhastusseadmete kui tehnoloogia osas tõid teadlased eeskujuks Äänekoski tehase.

Autorid loetlesid tooteid, mida tänapäevased puidurafineerimistehased toota suudavad. Nende hulka kuuluvad tselluloos, tallõli, tärpentiin, süsinikkiud, biokütused, kuid ka komponendid värvi-, laki-, liimi-, väetise-, plaadi- ja tekstiilitööstustele.

Ühtlasi toodi aruandes välja, et uute tehnoloogiate rakendamisel võiks puidurafineerimistehas panustada Eesti töötleva tööstuse teadmusmahukuse tõstmisse. Tehas ühendaks mitmeid erinevaid tehnoloogiaid, mistõttu on tegemist väga olulise sammuga Eesti teaduse ja ettevõtluse koostöö edendamisel. Eriti tähtsaks võib pidada asjaolu, et puidurafineerimistehased vajavad ka valminuna pidevalt uuendusi, mis eeldavad kõrgtasemel teaduskoostööd.

Asukoha valik
Tehase asukoha valikul tuleks arvestada kulusid puhastusseadmetele ja keskkonnakaitsele. Veokulu hindamisel tuleks pidada silmas kõikide transpordiliikide kasutamist. Autorid märgivad, et riiklik tähtsus on kohaliku raudteetranspordi arengul.

Tartu Ülikooli regionaalplaneerimise dotsent Garri Raagmaa hinnangul oleks mõistlik planeerida puidurafineerimistehas Lõuna-või Kagu-Eesti piirkonda. Tallinna Tehnikaülikooli materjali- ja keskkonnatehnoloogia professor Jaan Kers ning Tartu Ülikooli orgaanilise keemia professor Jaak Järv jõudsid järeldusele, et ainsaks konkurentsivõimeliseks asukohaks Eestis saab pidada Emajõe piirkonda. Lähim alternatiiv paikneb Lätis Daugava jõe ääres. Tehase rajamisel Lätti jääksid kaotajateks eeskätt Eesti metsaomanikud, kuna paberipuidu vedu Põhja-ja Lääne-Eestist poleks enam majanduslikult mõistlik.

Võimaliku asukoha osas jäi eriarvamusele Tartu Ülikooli loodusgeograafia ja maastikuökoloogia professor Ülo Mander. Arvestades võimalikke keskkondlikke riske, sobiks tema hinnangul paremini Narva veehoidla või Sillamäe piirkond. Teisalt märkis Mander, et Ida-Virumaa kahjuks räägivad majanduslikud aspektid, tuues välja nii tooraine paigutuse kui transpordikulude probleemi. Teised autorid asukoha osas hinnangut ei andnud.

Aruande täisversiooni saab lugeda siit.

Aruande koostasid:
Ülo Mander, Tartu Ülikooli loodusgeograafia ja maastikuökoloogia professor
Jaak Järv, Tartu Ülikooli orgaanilise keemia professor
Jaan Kers, Tallinna Tehnikaülikooli materjali- ja keskkonnatehnoloogia professor
Garri Raagmaa, Tartu Ülikooli regionaalplaneerimise dotsent
Raul Rosenvald, Eesti Maaülikooli metsakasvatuse vanemteadur
Urmas Varblane, Tartu Ülikooli rahvusvahelise ettevõtluse professor