Puidurafineerimistehas – Est-For Invest

Korduma kippuvad küsimused

Tehase mõju Eesti metsale ja puiduturule

  • Milline on tehase toormevajadus? Kust see puit tuleb?

    Tehase toormevajadus on ca 3,3 miljonit kuupmeetrit paberipuitu ja puiduhaket aastas. 2015. aasta seisuga eksporditi Eestist umbes 2 miljonit kuupmeetrit paberipuitu ning Eesti saetööstustel jäi kõrvaltootena üle 1,1 miljonit kuupmeetrit puiduhaket. Osa sellest paberipuidust asub saartel või rannikul – kus toorme hind on kõrgem kui sisemaal – see tooraine paikneb logistiliselt soodsamal kaugusel Soome ja Rootsi puidutöötlemistehastele ning vähem soodsal kaugusel Suur-Emajõe piirkonnast. Seetõttu on puidurafineerimistehase planeerimisel arvestatud, et toormeareaaliks oleks eelkõige Kesk- ja Lõuna-Eesti ning Põhja-Läti. Lisaks oleme arvestanud toormeimpordi võimalusega Leedust ning vajadusel ka Valgevenest. Kokku eksporditakse Baltikumist 7,7 miljonit kuupmeetrit tehasele sobivat tooret aastas. Nii on tehase toormevajadus vähem kui 45 protsenti Baltikumi riikidest eksporditava paberi- ja hakkepuidu mahust. Tehase rajamine ei mõjuta siin piirkonnas juba tegutsevaid tööstusettevõtteid ning võimaldab tulevikus rajada ka uusi sama sortimenti kasutavaid biotoodete tehaseid.

    Tänane eksport toimub tingimustes, kus kohalik puidutööstus – mis toodab mööblit, puitmaju, vineeri, graanuleid, tselluloosi, puitpakendeid, tisleritooteid, paberit, pappi jpm – töötab täisvõimsusel. Teisisõnu, kohalik tööstus ei suuda tekkivat paberipuitu ja puiduhaket piisavas koguses väärindada. Eesti puidutööstuse jaoks on tegu kohaliku kasutuseta toormega, mis on aga igati kasulik Soome ja Rootsi tselluloosi- ja puidurafineerimistehastele.

  • Mis on paberipuit ja puiduhake?

    Tõenäoliselt on enamik eestimaalasi näinud – kui mitte oma silmaga, siis vähemalt uudistesaadetest – sadamakaidel kõrguvaid puiduvirnasid. See on Eesti metsadest pärinev paberipuit, millega kohalikul tööstusel pole midagi peale hakata. Paberipuit pole eraldiraiutav sortiment, vaid metsade majandamisega paratamatult kaasnev toode. See pärineb küpse metsa raiest, kus palgipuudest on eraldatud ülemine peenike ots ja harvendus- või hooldusraiest, mis on oluline noore või keskealise metsa kasvutingimuste parandamiseks. Mööbliks ja palkmajade ehitamiseks paberipuit ei sobi. Neid tooteid tehakse jämedamast ümarpuidust.

    Saeveskite poolt varutava saepalgi kogusest umbes 25 protsenti väljub töötlemisest puiduhakkena ehk tegu on saeveskite kõrvaltootega. Puiduhake pole energiahakke sünonüüm. Energiahaket toodetakse teistest puuliikidest ja paberipuiduks mittesobivast toormest. Võrrelduna energiahakkega on puiduhake kõrgemate kvaliteediomadustega oluliselt väärtuslikum toode. Sel põhjusel ei kasuta kohalikud katlamajad puiduhaket kütmiseks. Teisisõnu, sarnaselt paberipuiduga ei suudeta Eestis puiduhaket piisavalt väärindada. Selle asemel ekspordivad Eesti ettevõtted puiduhaket väärindamata kujul Skandinaaviasse ja kaugemalegi.

  • Kuidas mõjutab tehas Eesti raiemahtu?

    Tehas ei mõjuta regiooni raiemahtusid, kuna Eesti, Läti, ja Leedu raiemaht on praegugi piisavalt suur, et tehase toormevajadus mahub olemasolevate puiduvoogude sisse. Seda põhjusel, et tehas ei hakka kasutama vaid Eestist pärinevat toormaterjali. Põhja-Läti asub Suur-Emajõe piirkonnale geograafiliselt lähemal kui Lääne-Eesti, Hiiumaa või Saaremaa. Tehase toormevajadust ning toorme areaali selgitab CentARi analüüs (Puidurafineerimistehase sotsiaal-majanduslike mõjude analüüs, joonis 27, lk 42).

    Rakendusuuringutekeskus CentAR analüüsi kohaselt saaks rajada tehase Suur-Emajõe piirkonda ka Eesti raiemahu märkimisväärse kõikumise korral. Eestist eksporditakse hetkel 2 miljonit kuupmeetrit paberipuitu ja ligi 1 miljon kuupmeetrit puiduhaket aastas. Kogu eksporditavat paberipuitu planeeritav puidurafineerimistehas väärindada ei suuda. Tarneriski maandamiseks on äriplaanis arvestatud toormeturgude hajutamisega. Seetõttu arvestame impordiga Põhja-Lätist, vajadusel ka Leedust ning Valgevenest. Hetkel eksporditakse Baltikumist 7,7 miljonit kuupmeetrit tehasele sobivat tooret. Tehas kasutaks toormena ca 3,3 miljonit kuupmeetrit toormaterjali ehk toormevajadus on alla 45 protsendi Baltikumi regiooni riikidest eksporditava paberi- ja hakkepuidu mahust. Eelnevast tulenevalt ei mõjuta tehas Eesti ega ka teiste Balti riikide raiemahtu.

  • Kas Lätis ikkagi on piisavalt paberipuitu?

    Läti riigi ekspordimahtude statistikast nähtub, et 2010.-2015. aastal eksportis Läti 2,4-4 miljonit kuupmeetrit paberipuitu aastas. Samuti eksporditakse suur osa Läti saeveskites toodetavast puiduhakkest. Lätist eksporditakse paberipuitu ka tulevikus, sest sarnaselt Eestile puudub Lätis kohalik paberipuidule kõrget lisandväärtust pakkuv tööstus. Sarnaselt Eestile loodavad ka Läti metsaomanikud teenida rohkem tulu, nii nagu Põhjamaades. Pikaajaline toormesaadavus on edasise toorme-uuringu teema – Est-For Investi plaan on uurida toorme pikaajalist kättesaadavust nii Eestis kui Lätis. Läti paberipuidu ekspordi kohta saab lugeda lähemalt siit.

  • Mis saab siis, kui Lätis, Leedus ja Valgevenes otsustatakse paberipuitu hoopis Kesk-Euroopasse tarnida? Kas siis langeb kogu koormus Eesti metsadele?

    Puidu logistilist transpordi suunda dikteerib turuhind ehk seda määravad vaid majanduslikud põhjused. Kesk-Euroopa ega Skandinaavia kokkuostjad ei suuda pakkuda Põhja- ja Ida-Läti, Kirde-Leedu ega Valgevene metsaomanikele paremat hinda kui neist piirkondadest vaid mõnesaja kilomeetri raadiuses asuv puidurafineerimistehas, millel on Lätiga hea raudteeühendus. See on ka kõige olulisem põhjus, miks planeerime tehast Suur-Emajõe piirkonda. Nii saame välistada tehase toormesõltuvuse Eesti raiemahtudest. Kui Eesti metsade raiemaht peaks tulevikus kõikuma, saab tehas vajadusel suurendada importi Lätist, Leedust või Valgevenest.

  • Kuidas mõjutab tehas küttepuu hinda?

    Tehas küttepuu hinda ei mõjuta, sest küttepuidu kvaliteet ei sobi puidurafineerimistehase toormeks. Küttepuidu hinna oluliseks mõjutajaks Eestis on pelletitehaste toormenõudlus, mis sõltub omakorda globaalsest nõudlusest (RMK aastaraamat 2016, lk 27) ja sellele rakendatavatest toetusmeetmetest. Euroopa Liidu dotatsioonideta ei ole pelletite tootmine tänases turuolukorras tasuv.

  • Kui Eestisse rajatakse puidurafineerimistehas, kas see tähendab, et Eesti puidust enam mööblit ega mänguasju toota ei saa?

    Esiteks puudub tehasel mõju mööbli- ja mänguasjatootjatele, sest mööblit ning mänguasju ei toodeta paberipuidust ega puiduhakkest. Teiseks, kui keegi tulevikus arendab välja uuendusliku ja toimiva äriplaani, kuidas paberipuidust või puiduhakkest toota mänguasju ja mööblit, siis see võimalus on olemas. Est-For Invest pole kunagi väitnud, et tehas hakkaks kasutama 100 protsendi ulatuses Eesti toorainet. Kõige optimistlikuma stsenaariumi kohaselt tuleks importida vaid veerand kogu toormevajadusest. Sel juhul kasutaks tehas 1,6 miljoni kuupmeetri ulatuses Eesti paberipuitu ning 0,9 miljoni kuupmeetri ulatuses puiduhaket. Tehase toormevajaduse ja toorme tõenäolise päritolukohaga saab tutvuda 2017. aasta märtsis avaldatud sotsiaalmajandusliku uuringu 19. leheküljel siin.

    2015. aasta seisuga eksporditi Eestist 2 miljonit kuupmeetrit paberipuitu ning Eesti saetööstustel jäi tootmisjäägina üle 1,1 miljonit kuupmeetrit puiduhaket. Sellest tulenevalt jääks 0,7 miljonit kuupmeetrit paberipuitu või puiduhaket endiselt eksporditavaks. Uuenduslikud mööbli- või mänguasjatootjad võivad seda toorainet julgelt kasutada oma ärilistel eesmärkidel. Puidubilansi kohta – mille hulka kuuluvad ka andmed okas- ja lehtpaberipuu ekspordi osas – saab värskeimaid olemasolevaid andmeid algallikast selle dokumendi 27. leheküljelt siit.

    Paberipuu ja puiduhakke eksport Baltikumist jätkub ka tehase rajamise korral, kuna tehas ei suuda kogu eksporditavat mahtu ära kasutada. Puidurafineerimistehase toormevajadus on 3,3 miljonit kuupmeetrit aastas, see on alla poole praegu Baltikumist eksporditavast mahust (7,7 miljonit kuupmeetrit). Praegune eksport toimub tingimustes, kus kõik olemasolevad tehased töötavad täisvõimsusel, seega saavad nad jätkata samamoodi pärast tehase rajamist. Tulevaste projektide jaoks jääb turule piisavalt väärindamata toorainet, 4,4 miljoni kuupmeetrit aastas.

  • Kuidas olete nii kindlad, et tehas Eestist eksporditavat paberipuidu kogust nii palju vähendab? Seda eksporditakse ju peamiselt rannikualadelt?

    Tehase rajamine mõjutab paberipuidu ekspordi vähenemist väga olulisel määral. Tehase toorme areaali puhul tuleks vaadelda piirkonda, mis jääb Daugavpilsi jõe ja Põhja-Eesti ranniku vahele. Kust tehas konkreetsemalt tooret ostma hakkab, sõltub konkurentsitingimustest ja logistikast. Paiknemine toorme lähedal vähendab pikkade tarnevedude osakaalu. CentARi sotsiaalmajanduslike mõjude uuringule tuginevalt eksporditakse Eesti maakondadest paberipuitu aastas:

    • Tartumaalt üle 107 000 tonni;
    • Jõgevamaalt üle 120 000 tonni;
    • Järvamaalt üle 80 000 tonni;
    • Põlvamaalt üle 6000 tonni;
    • Raplamaalt üle 122 000 tonni;
    • Valgamaalt üle 140 000 tonni;
    • Viljandimaalt üle 268 000 tonni;
    • Võrumaalt üle 7000 tonni.

    Kõik need maakonnad kuuluvad täielikult puidurafineerimistehase toorme areaali. Tehase toormeareaali kuulub ka enamik Lääne-ja Ida-Virumaast. Nende kahe maakonna peale eksporditakse aastas ligi 300 000 tonni paberipuitu. Lisaks kuulub toorme areaali pool Pärnumaast, kust eksporditakse aastas üle 443 000 tonni paberipuitu. Kokku vähendaks tehas paberipuidueksporti rohkem kui miljoni tonni võrra aastas. Mil määral täpsemalt tehas vähendaks Eesti väärindamata paberipuidu eksporti, sõltub sellest, kui suurel hulgal impordib tehas paberipuitu Lätist, Leedust ja Valgevenest. Optimistlikuima stsenaariumi kohaselt kasutaks tehas Eestist eksporditavast paberipuidust 1,6 miljoni kuupmeetrit. Nii väheneks väärindamata paberipuidu eksport Eestist ca 80 protsenti. Ekspordivoogude osas saab täpsema ülevaate 2017. aasta märtsis avaldatud puidurafineerimistehase sotsiaalmajanduslike mõjude uuringu 40. leheküljelt siit.

  • Miks osad puidutööstuse ettevõtted puidurafineerimistehase rajamise vastu on?

    Teadaolevalt on üks Skandinaavia puidutööstuskontserni tütarettevõte ning üks Eesti paberipuidu ekspordilt tulu teeniv ettevõte avaldanud vastumeelsust puidurafineerimistehase rajamisele Suur-Emajõe äärde. Nende osapoolte vastuseisu põhjuste üle võib vaid spekuleerida. Fakt on see, et Skandinaavia puidutööstusettevõtted, mis ostavad Eestist paberipuitu, peaksid tehase rajamise korral arvestama toorme hankimisel uue konkurendi tekkimisega. Fakt on ka see, et puidurafineerimistehase rajamise korral kahaneks märkimisväärselt Eestist väärindamata paberipuitu eksportivate ettevõtete müügitulu.

Asukoht

  • Miks soovite tehase Tartusse rajada?

    Est-For Invest pole avaldanud soovi rajada Tartusse puidurafineerimistehast. Est-For Invest soovib rajada puidurafineerimistehase Suur-Emajõe piirkonda. Ei ole mõeldav ega aktsepteeritav, et Rahandusministeeriumi juhitava riigi eriplaneeringu asukohavaliku protsessiga pakutaks välja Tartu linnas või selle vahetus läheduses paiknevaid asukohti. Est-For Investi hinnangul võiks välistada kõik asukohad, mis asuvad Tartu südalinnale lähemal kui 10 kilomeetrit.

    Võimalikest asukohtadest neliteist paiknevad täielikult või osaliselt kaugemal kui 10 kilomeetrit Tartu linnasüdamest, kuid jäävad kuni 10 kilomeetri raadiusesse Suur-Emajõest ja raudteest. Mõni paikneb ka kaugemal kui 15 kilomeetrit Tartu linnasüdamest. Est-For Invest tegi võimalike asukohtade dokumendi avalikult kättesaadavaks oma veebilehel 20. juunil 2017 koos ülejäänud dokumentide kogumiga, mis anti üle riigile Rahandusministeeriumi soovil. Riigi eriplaneeringu menetluse jooksul võib võimalike asukohtade loetelu Suur-Emajõe piirkonnas täieneda, kuna arendajal polnud andmete kättesaamatusest tingitult võimalik valmistada ette nii põhjalikku eeltööd, kui see on võimalik avalikku võimu teostavale asutusele. Praegu olemasoleva ülevaate võimalikest asukohtadest saab siit dokumendist.

  • Miks uurite puidurafineerimistehase rajamist just Viljandi- ja Tartumaal?

    Riigi eriplaneering on algatatud Tartu- ja Viljandimaal, sest Suur-Emajõe piirkond on tehasele ainuvõimalik asukoht Eestis tingitult ligipääsust toormele, mageveele ja raudteele, võimaldades tooret importida tagamaks sõltumatuse Eesti raiemahtudest. Vastavaid argumente kaalus valitsus ka riigi eriplaneeringu algatamisel ning nendega on võimalik tutvuda siin (Vabariigi Valitsuse korralduse „Puidurafineerimistehase püstitamiseks ja selle toimimiseks vajaliku taristu rajamiseks riigi eriplaneeringu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamine“ eelnõu seletuskiri).

    Pole põhjust uurida tehase rajamise võimalikkust aladel, kus tehast poleks majanduslikel põhjustel võimalik rajada. On tehase rajamine Tartumaale võimalik lähtuvalt keskkondlikest argumentidest? Seda näitavad keskkonnamõjude uuringud. Ühegi tööstusobjekti puhul pole Eestis kunagi varem tehtud nii põhjalikke keskkonnauuringuid, kui riigi eriplaneering seda ette näeb. Võimalike piirkondade analüüsi osas jõudsid analoogsele seisukohale ka Eesti Teaduste Akadeemia puidukeemia komisjoni aruande autorid. Eriarvamusele jäi üks, kelle sõnul võiks kaaluda ka Ida-Virumaad, märkides samas, et Ida-Virumaa kahjuks räägivad majandusaspektid toorme paiknemise ja transpordikulude tõttu. Eesti Teaduste Akadeemia aruande täisversiooni saab lugeda siin (Eesti puidukeemia perspektiivid, Aruanne).

  • Miks te ikkagi ei uuri võimalusi Pärnumaal või Ida-Virumaal?

    Teoreetiliselt võinuks kaaluda asukohana ka Ida-Virumaad või Pärnumaad, kuid tegelikult oleks me sellega avalikkust  – sealjuures eelkõige Tartumaa inimesi – eksitanud. Pärnumaa ja Ida-Virumaa on mõlemad mere ja sadama vahetus läheduses. Toorme lõpp-hinda peab mahtuma ka transpordikulu. Kesk-Eestist, Lõuna-Eestist, kuid ka Lätist ja Leedust tarnitava toorme hinda peaks samuti transpordikulu mahtuma. Nii kannataks tehase konkurentsivõime ning metsaomanik teeniks müüdavalt toormelt samuti oluliselt vähem tulu võrrelduna variandiga, kus tehas paikneks toorme ressursi keskel Suur-Emajõe piirkonnas. Konkurentsivõimetut tehast rajada ei saa. Soome ja Rootsi tehaste keskmine tooraine tarnekaugus autotransporti kasutades on 80 – 120 km. Logistiliste kulude rolli osas võib tuua hea näite: Põlva- ja Võrumaa paberipuit täna enamjaolt sadamateni ei jõua. Seda sel põhjusel, et transport sadamasse on liiga kallis ning metsaomaniku jaoks oleks tulumäär ebaatraktiivne.

    Suur-Emajõe piirkond on ainuvõimalik asukoht Eestis tingitult ligipääsust toormele, raudteele ja piisava vooluhulgaga mageveeressurssile. Asukoht Tartumaal välistab tehase sõltuvuse Eesti raiemahtudest tänu heale Läti-suunalisele raudteeühendusele. Planeeritava tehase efektiivne käitamisiga on ca 30 aastat. See on pikk aeg. Peame arvestama ka võimalusega, kui tulevikus Eestis raiemahud kõiguvad. Seepärast ongi oluline, et tehas asuks toormeressursi keskel raudtee vahetus läheduses, kuna peame suutma imporditavat kogust ise kontrollida. Asukoht Tartumaal võimaldab suurendada toorme importi vastavalt vajadusele Lätist, Leedust või ka Valgevenest.

  • Tehas hakkab kasutama kraft-tehnoloogiat. Kas ja millistes riikides on samal tehnoloogial põhinevaid puidurafineerimis- või tselluloositehaseid rajatud ülikoolilinnade lähedale?

    Nii Soomes kui Hispaanias leidub kraft-tehnoloogial põhinevaid biotoodete tehaseid, mis asuvad ülikoolilinnade südametest vähem kui 10 kilomeetri kaugusel. Nii Poolas, Rootsis, Prantsusmaal kui Portugalis leidub kraft-tehnoloogial põhinevaid biotoodetetehaseid, mis asuvad ülikoolilinnade piirist vähem kui 35 kilomeetri raadiuses. Nendes tehastes toodetakse ka tselluloosi. Lühiülevaate ülikoolilinnade lähistel paiknevatest puidutöötlemistehastest ja nende asukohtadest saab siit. Tegemist pole täieliku nimekirjaga.

    Kokku on Euroopa Liidu liikmesriikides üle 15 kraft-tehnoloogial põhineva puidutöötlemistehase, mis tegutsevad ülikoolilinnade lähistel. Meie andmetel on Euroopa Liidus ca 50 kraft-tehnoloogial põhinevat puidutöötlemistehast.

  • Olete varasemalt väitnud, et ka Austrias Grazi linna lähistel paiknev puidutöötlemistehas kasutab kraft-tehnoloogiat. Miks avalikkust eksitasite?

    Tegemist oli inimliku veaga ning vabandame ebatäpse info levitamise eest. Väitsime seda põhjusel, et meie teada kasutas Sappi Gratkorni tehas kraft-tehnoloogiat, kuid tegelikult kasutab Sappi Gratkorni tehas sulfitkeedu tehnoloogiat. On oluline märkida, et kraft-tehnoloogia on keskkonnasäästlikum võrrelduna sulfitkeedu tehnoloogiaga. Kõik kaasaegsed puidurafineerimistehased kasutavad kraft-tehnoloogiat.

  • Suur-Emajõgi on maailma kontekstis väike jõgi. Kas nii väikeste jõgede äärde mujal Euroopa Liidus on puidurafineerimis- või tselluloositehaseid rajatud?

    Euroopas on rajatud tselluloositehaseid ka kümneid kordi väiksema vooluhulgaga jõgede äärde. Austrias, Pölsi külas asub tselluloositehas, mis on ehitatud Kainachi jõe äärde. Jõe keskmine vooluhulk keskjooksul on 2,6 kuupmeetrit sekundis. Tehas on rajatud jõe ülemjooksule. Võrdluseks, Emajõe keskmine vooluhulk on 63,3 kuupmeetrit sekundis. Est-For Investi planeeritava tehase tootmismaht on 750 000 tonni aastas, 2016. aastal oli Pölsi tehase tootmismaht 432 000 tonni aastas. Pölsi tehase kohta saab rohkem infot siit.

    Kainachi keskmisele vooluhulgale jõe keskjooksul on viidatud 26. leheküljel siin dokumendis. Est-For Invest ei anna hinnangut sellele, kas ja kuivõrd mõistlikuks võib pidada puidutöötlemistehase rajamist nii väikese vooluhulgaga jõe äärde, kui seda on tehtud Pölsi külas, kuid on ilmne, et Euroopas on rajatud sarnaseid tehaseid Suur-Emajõest kümneid kordi väiksema keskmise vooluhulgaga jõe lähedale.

  • Kui tehas Tartu lähedale jõest ülesvoolu rajatakse, kas siis hakkab Tartu linnas haisema?

    Tartu kohal puhuvad valdavalt lääne- ja edelatuuled. Kõige tuulevaiksem piirkond Tartu suhtes asub loode- ja kirdesuundade vahel. Neist suundadest puhub Tartu suunal valdavalt vaikne tuul, kerge tuul või valitseb neist suundadest tuulevaikus. Tartu kohal valitsevate tuulte osas saab ülevaate Tuuleenergia Assotsiatsiooni lehelt siin.

    Tehas tuleb projekteerida nii, et võimalikud lõhnahäiringud on minimeeritud ka käivitus- ja hooldusperioodil. Nüüdisaegsed tehased on käivitusperioodi järel sisuliselt lõhnavabad. Tavarütmis töötava tehase osas on hea näide Saksamaal asuv Stendali puidutöötlemistehas. 2017. aasta suvel külastas Est-For Investi delegatsioon tehast koos keskkonnaministeeriumi ja Tartumaa kohalike ametnikega. Tehase põhitoode on tselluloos.

    Stendalis kohtusime kohalike elanikega ning uurisime, mida nad tehase olemasolust arvavad. Mõni isegi ei teadnud, et linnulennult vähem kui kümne kilomeetri kaugusel Stendali linnapiirist tegutseb puidutöötlemistehas, rääkimata halbadest lõhnadest. Need, kes tehase olemasolust teadsid, väärtustasid tehase olemasolu hea tööandja ning elanikkonna ostujõu suurendajana. Lõhnaprobleemiga olid puutunud kokku vaid tehasest vähem kui kahe kilomeetri kaugusel läänesuunas elavad külaelanikud. Ka Stendali tehase esindajad tunnistasid, et 2005. aastal käivitatud tehase tehnoloogia nõuab korralist hooldust kahel korral aastas, ja vastavalt esineb ka lõhnahäiringuid kahel korral aastas 2–3 tunni jooksul. Seda võib tunda tehase lähiterritooriumil läänesuunal, kuna piirkonnas puhuvad valdavalt idatuuled. Stendalis ja Schwarzholzis elavate kohalike elanike tänavaküsitlus on kättesaadav siin. Tehase tehnoloogilised lahendused pärinevad 16 aasta tagusest ajast, mil polnud leiutatud nüüdisaegseid nutitelefone ega Skype’i. Tänapäevase tehnoloogia kasutamisel saab lõhnu veel paremini piirata.

  • Milline oleks tehase mõju Tartumaa turismi- ja kultuurielule?

    Neile küsimustele peavad vastama riigi eriplaneeringu käigus tehtavad uuringud. Oluline on märkida, et mujal Euroopas pole sarnaste tehaste olemasolu ajaloolistele kultuuri- ja loodusturismi sihtkohtadele negatiivset mõju avaldanud. Paljudes Euroopa Liidu populaarsetes turismipiirkondades – nii Lõuna-Prantsusmaal, Lõuna-Saksamaal, Austrias, Portugalis Lissaboni piirkonnas, kui Edela-Rootsis (Eurostat, Tourism statistics at regional level, 2015) – asuvad puidutöötlemistehased, mis on sealjuures oluliselt vanema tehnoloogiaga kui Est-For Investi planeeritav tehas. Tartu kui Euroopa kultuuripealinna staatus ei saa samuti olla mõjutatud Tartumaal asuva puidurafineerimistehase rajamisest. Mitmed Euroopa linnad – mille lähistel asub puidutöötlemistehas, on kandnud Euroopa kultuuripealinna tiitlit. Näiteks võib tuua nii Austria linna Grazi kui Prantsusmaa linna Avignoni (Euroopas asuvad puidutöötlemistehased mitmete ülikoolilinnade lähedal). Tehas rajatakse selliselt, et Tartu elanikud ei tunneta tehase olemasolu.

  • Kuidas mõjutaks Suur-Emajõe äärde planeeritav tehas Tartu kinnisvarahindu?

    Seni on sel teemal võtnud sõna üks ekspert, Pindi kinnisvara lõuna regiooni juht Margus Pekk, kelle sõnul ei avaldaks Tartu kesklinnast 10–15 kilomeetri kaugusel paiknev puidurafineerimistehas ülikoolilinna kinnisvarahindadele negatiivset mõju. Tema sõnul tõusevad kinnisvarahinnad eelkõige piirkondades, kus on kõrgepalgalisi töökohti, sellest tulenevalt prognoosis Pekk pigem tehase positiivset kui negatiivset mõju Tartu kinnisvarahindadele. Margus Pekki arvamuslugu saab täismahus lugeda siit.

  • Kuidas mõjutaks tehas liikluskoormust Eestis?

    Rakendusuuringute keskuse CentAR analüüsi kohaselt vähendaks tehas logistilist koormust Eesti teedele puidutoormevedude osas 12 protsendi võrra. Ekspordivoogude asendamisest saab lugeda lähemalt CentARi sotsiaal-majanduslike mõjude uuringust (Puidurafineerimistehase sotsiaal-majanduslike mõjude analüüs, lk 37-43). Teisisõnu, tehase mõju Eesti teedele tervikuna on positiivne. Tehase lähipiirkonnas liikluskoormus võrrelduna praegusega kasvaks. Olukorras, kus tehase asukohta pole välja valitud, on ebaselge, millistes piirkondades liikluskoormus tõuseks ning mil määral. Neile küsimustele annavad vastuse riigi eriplaneeringu käigus läbiviidavad uuringud ning neist lähtuvalt tuleb tehase rajamise korral kavandada meetmed liikluskoormuse hajutamiseks.

Tehase mõju keskkonnale

  • Väidate, et tehas hakkab kasutama parimat võimalikku tehnikat (PVT). Mida see tähendab?

    Euroopa Liidus tegutsevad tööstusettevõtted peavad tagama keskkonnasõbraliku tootmise. Selleks on loodud parima võimaliku tehnika (PVT) ranged nõuded, mida on kohustuslik täita. Euroopa Liidu tööstusheite direktiiviga on kõigil võimalik tutvuda siin (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiiv 2010/75/EL tööstusheidete kohta). PVT põhimõtteks on suunata tööstusettevõtteid kasutama kõige keskkonnasäästlikumaid tehnoloogiaid. Sisuliselt tähendab see seda, et kui liikmesriigis on kehtestatud keskkonnanõuded, kuid PVT kasutamine eeldab veelgi keskkonnasõbralikumat tootmist, siis peab rajatav tööstusettevõte kasutama parimat võimalikku tehnoloogiat, mitte piirduma kitsalt riiklike piirmäärade täitmisega.

  • Milline on tehase eeldatav mõju Emajõele?

    Esialgsete arvutuste kohaselt oleks Suur-Emajõe keskmine temperatuur puhastatud vee väljalaske suudmes keskmise vooluhulga puhul pärast segunemist jõeveega ca 0,3°C võrra kõrgem kui praegu. Teoreetliselt kõige suurem mõju jõevee temperatuurile oleks talvise madalvee korral, kus jõevee temperatuur on 0°C ning puhastatud heitvesi on 30°C. Tuleb rõhutada, et kavandatava tehase mõju jõevee temperatuurile on palju väiksem kui Skandinaavia tehastel, kuna planeeritavas tehases võetakse kasutusele jahutusvee suletud süsteem (gradiir).

    Tehase veetarbimine oleks ca  0,7 kuupmeetrit sekundis. Suur-Emajõe keskmine vooluhulk on 63,3 kuupmeetrit sekundis. Nii oleks tehase veetarbimine 1,3 protsenti keskmisest vooluhulgast. 1,2 protsenti keskmisest vooluhulgast laseks tehas põhjalikult puhastatuna jõkke tagasi.

  • Mis saab siis, kui Suur-Emajõe vooluhulk on minimaalsel tasemel?

    Viimase 30 aasta miinimumvooluhulk Suur-Emajões on olnud 15,3 m3/sekundis. Seiskamata kujul kasutaks tehas sellistes ekstreemsetes olukordades 4,6% vooluhulgast. Tehas projekteeritakse arvestusega, et tootmisprotsess suudaks toimida eriolukordade puhul kuni 12-24 tundi järjest jõevett tarbimata. Projekteerimise eesmärgiks on varuplaan juhuks, kui Suur-Emajõe vooluhulk peaks langema ekstreemse miinimumtasemeni ning püsima sel tasemel pikemat aega. Juhul kui jõe vooluhulk peaks püsima minimaalse vooluhulga tasemel kauem kui 24 tundi, suletakse tehas ajutiselt kuni vooluhulga piisava suurenemiseni.

  • Kavandatav tehas hakkab rajamise korral tarbima Emajõe vett. Milliseid ühendeid tehas jõkke laseks?

    Puhastatud heitvesi sisaldab loodusliku päritoluga ühendeid. Need pärinevad tootmisprotsessi tarbeks kasutatud puidust või mitteorgaanilistest kemikaalidest, millega pleegitatakse puitmassi.

    Nendeks mitteorgaanilisteks kemikaalideks on kaltsiumkarbonaat (lubjakivi), väävelhape, naatriumkloraat, vesinikperoksiid ja naatriumhüdroksiid (seebikivi). Tootmisprotsessi käigus satub puhastatud heitvette väike kogus nimetatud ühendeid ioonilises vormis. Tegemist on kloriidi [Cl-]-, karbonaadi [(CO3)2-]-, kaltsiumi [Ca2+]-, raua [Fe3+]-, vesinik [H+]-, hüdroksiid [OH-]- ja sulfaatioonidega [(SO4)2-]. Võrdluseks, nii ookeanivesi, tavapärane kraanivesi kui poodides müüdav mineraalvesi sisaldab neid ioone. Suur-Emajões jääb nende ioonide tase madalamaks kui poes müüdavas mineraalvees.

    Puit sisaldab süsinikku [C], hapnikku [O], vesinikku [H] ja lämmastiku [N] ning 0,2-0,3 protsendi ulatuses sisaldab puit veel erinevaid keemilisi elemente. Osad neist elementidest on ökosüsteemidele vajalikud raskemetallid (kroom, vask, nikkel ja tsink), osad ebavajalikud raskemetallid (kaadmium, elavhõbe, plii) pärinevad aga Eesti pinnasest. Puidurafineerimistehase veepuhastustehnoloogia võimaldab hoida raskemetallide taseme puhastatud heitvees allpool lubatud piirmäärasid.

  • Seni kõige kaasaegsemas – Äänekoski puidurafineerimistehases – toimus pärast käivitamist kuue kuu jooksul kümme registreeritud juhtumit, kus esines lõhnaprobleeme. Kuidas garanteerite, et Est-For Investi planeeritavas tehases lõhnaprobleeme ei teki?

    Äänekoski tehas käivitati 2017. aasta augustis. Käivitusfaasi pikkuseks on harilikult 6-12 kuud. Sel ajal võib esineda lühiajalisi häiringuid, mis tulenevad protsesside häälestamisest. Peame kindlasti õppima soomlaste vigadest käivitusfaasis, piiramaks lõhnu paremini ka käivitusperioodi vältel võrrelduna Äänekoski tehasega. Äänekoski tehase mõju õhukvaliteedile saab mõõta 2018. aasta teises pooles, kui tehas on saanud alustada tavarütmis töötamist. Palju olulisem siinjuures on teadmine, et Skandinaavia tehastele esitatud nõudmised lõhnahäiringute osas on oluliselt leebemad kui mujal Euroopas või ka Lõuna-Ameerikas kehtivad nõuded. Seega on olemas paremad lahendused kui Skandinaavias kasutatavad ja Suur-Emajõe lähedusse planeeritav tehas oleks peale häälestusprotsessi lõppu sisuliselt lõhnavaba.

  • Milline on uusim puidutöötlemistehas, kus käivitusperiood lõppenud – kas seal haiseb?

    Tavarütmis töötava tehase osas on kõige kohasemaks olemasolevaks näiteks Saksamaal asuv Stendali puidutöötlemistehas, mida külastasime 2017. aasta suvel koos Keskkonnaministeeriumi ja Tartumaa kohalike ametnikega. Tehase põhitooteks on tselluloos.

    Kohapeal vestlesime ka Stendalis elavate kohalikega uurimaks, mida nad tehase olemasolust arvavad. Mõni isegi ei teadnud, et linnulennult vähem kui kümne kilomeetri kaugusel Stendali linnapiirist tegutseb puidutöötlemistehas, rääkimata lõhnahäiringutest. Need, kes tehase olemasolust teadsid, väärtustasid tehase olemasolu hea tööandja ning elanikkonna ostujõu suurendajana. Lõhnaprobleemiga olid puutunud kokku vaid tehasest vähem kui kahe kilomeetri kaugusel elavad külaelanikud. Seda tunnistasid ka Stendali tehase esindajad, et 2006. aastal käivitatud tehase tehnoloogia nõuab korralist tehnoloogia hooldust korra aastas, nii esineb lõhnahäiringuid kahel korral aastas – tehase seiskamisel ja uuesti käivitamisel. Tänapäevase tehnoloogia kasutamise korral oleks lõhnahäiringuid seiskamisel ja uuesti käivitamisel võimalik vältida. Meie delegatsiooni külastuse ajal töötas tehas lõhnavabalt ning tehase territooriumil halbu lõhnu polnud.

  • Väidetavalt võivad ka kaasaegsed puidurafineerimistehased haiseda kuni 54 päeva aastas. Niiet Tartus võib ikkagi 54 päeva aastas paha lõhna tunda?

    Saksamaal Stendali puidutöötlemistehases esineb lõhnaprobleeme korraliste hoolduste ajal kahel korral aastas 2–3 tunni pikkuse perioodi jagu. Tehase tegevuse alustamisel algab ca poole aasta pikkune käivitusperiood, mil võib esineda rohkem häiringuid. Äänekoski puidurafineerimistehase käivitusperioodil esines poole aasta jooksul kokku kümme juhtumit. Soomes 2020. aastal võimalikku tegevust alustava Finnpulpi puidurafineerimistehase keskkonnaloas on tehasel alates kolmandast tegevusaastast lubatud lekitada lõhnu maksimaalselt 1 protsent ajast igal aastal ehk kuni  3,65 päeva aastas. Finnpulpi keskkonnaluba pole erand, vaid näitab trendi. Ajalooliselt on normid Euroopa Liidus muutunud aina rangemaks. Näiteks Stendali tehase keskkonnaluba väljastati 1998. aastal ning tollal anti tehasele luba lekitada lõhnu kuni 7,65 päeva aastas. Nüüdseks saavutatakse paremaid tulemusi. Stendali tehase tehnoloogia nõuab korralist hooldust kahel korral aastas, ja vastavalt esineb ka lõhnahäiringuid kahel korral aastas 2–3 tunni jooksul. Ühest küljest näitab trend, et normid on muutunud aja jooksul kaks korda rangemaks. Teisalt on erinevates riikides erinevad nõuded. Skandinaavias on lõhnahäiringute piirmäärad olnud ajalooliselt märksa leebemad kui Mandri-Euroopas. Samas, nagu Kuopiosse planeeritava tehase keskkonnaluba näitab, siis ka Skandinaavias on võetud suund piiramaks lõhnu tõhusamalt kui varem. Puudub faktiline tõestus ja igasugune loogika väitmaks, et puidurafineerimistehas hakkab haisema 54 päeva aastas.

  • Kas tehase rajamine kujutab ohtu kohalikele elanikele või Suur-Emajõe ja Peipsi järve ökosüsteemile?

    Est-For Invest ei raja tehast, mis kujutaks ohtu kohalikele elanikele või Suur-Emajõe ja Peipsi järve ökosüsteemile. Puidurafineerimistehasega seoses pole ka tehtud ühtki keskkonnamõjude uuringut, mis viitaks, et tehase rajamine ohustab Peipsi järve ökosüsteemi või järveäärseid elanikke. Keskkonnamõjude uuringud tehakse riigi eriplaneeringu käigus, kus selgitatakse välja, millistele tingimustele peab vastama planeeritav tehas, mis ei ohustaks Peipsi järve ökosüsteemi ega elanikke.

  • Kriitikute väitel laseks tehas Suur-Emajõkke 60 tonni fosforit aastas. Kuidas kommenteerite?

    Puidus fosforit sisuliselt ei esine, fosforit kasutatakse bioloogilises veepuhastusprotsessis toitainena. Tänapäevastes veepuhastusjaamades on viidud toitainete doseerimine väga täpseks ja kasutamata fosforit satub jõkke väga vähesel määral. Tehas laseks Suur-Emajõkke kordades väiksema koguse fosforit kui 60 tonni. Riigi eriplaneeringu käigus tehtavate uuringute käigus selgitatakse välja, millistele parameetritele peab heitvesi vastama, et tehas ei avaldaks Suur-Emajõele ega Peipsi järvele olulist mõju. Lähtuvalt uuringutest peab arendaja leidma tehnoloogilise lahenduse, mis võimaldaks täita heitveele seatud norme. Kui arendaja pole valmis vastavasse tehnoloogiasse investeerima, siis tehast ehitada ei saa. Tehase võimaliku mõju teemal fosfori osas on varasemalt kirjutanud ülevaatliku loo Tallinna Tehnikaülikooli professor Enn Loigu. Lugu saab lugeda siit.

  • Kas tehase rajamise tulemusel hakkavad kalad kõhud vee peal hulpima?

    Ei hakka. Äänekoski puidurafineerimistehase kõrval elab forell. Tegemist on sama veekoguga, kuhu nii Äänekoski tehas kui ka mitmed teised tselluloositehased oma puhastatud heitvee suunavad. Forell on röövkala, kes toitub peaasjalikult teistest kaladest. Nii viitab forelli esinemine veekogus elutsevale terviklikule ökosüsteemile. Äänekoski tehas suunab heitvee samasse järvistusse, kust võetakse Helsingi elanike joogivesi. Puudub igasugune alus väitmaks, et nüüdisaegne puidurafineerimistehas muudab kalade või inimeste elukeskkonna elamiseks kõlbmatuks.

  • Kas tehas hakkab Suur-Emajõkke heitveena iga-aastaselt 1400 tonni väävlit laskma?

    Planeeritav tehas ei lase veekogusse väävlit, vaid väävliühendeid ehk sulfaatioone (SO4)2-. Sulfaatioone sisaldab ka Perrier (vt siit) ning San Pellegrino mineraalvesi (vt siit). Euroopa Liidus tegutsevad tööstusettevõtted peavad järgima Euroopa Liidu tööstusheite direktiivi, millega kaasneb parima võimaliku tehnika kasutamise nõue. Parima võimaliku veepuhastustehnoloogia kasutamisel satuks tehase tarbeks kasutatud puhastatud vette üksnes sulfaatioone.

    On oluline märkida, et sulfaadid on elusloodusele vajalikud ning pidevalt tarbitavad. Tehase keskkonnamõjude hindamine alles algab, kuid on võimatu eeldada, et kõik sulfaatioonid jõuaksid anaeroobsesse keskkonda, kus saavad hapnikuta elutseda vaid teatud bakterid. Sulfaatioonide tase Suur-Emajões on praegu ning jääb ka tehase rajamise korral oluliselt madalamale tasemele võrrelduna näiteks Perrier või San Pellegrino mineraalveega.

  • Läänemere merekeskkonna kaitse komisjoni (HELCOM) soovituste kohaselt tohiks puidurafineerimistehas lasta Suur-Emajõkke koos heitveega iga-aastaselt 10 500 tonni orgaanilisi aineid väljendatuna keemilise hapnikutarbe (KHT) järgi aastas. Kas nii ongi?

    Puidurafineerimistehast ei rajata HELCOMi soovitustele vastavalt. HELCOMi soovitused pärinevad 1996. aastast ning tänapäeval ei tohi Euroopa Liidus neile soovitustele tuginevalt tööstusettevõtteid rajada, sest see tähendaks piirmäärade rikkumist. Nüüdisaegsed normid on rangemad. Euroopa Liidus peavad tööstusettevõtted järgima Euroopa Liidu tööstusheite direktiivi (vt siit), millega kaasneb parima võimaliku tehnika kasutamise nõue. Parima võimaliku veepuhastustehnoloogia kasutamisel tohib tehase tarbeks kasutatud vesi pärast puhastamist sisaldada kuni 3,5 kilogrammi orgaanilisi ja mitteorgaanilisi aineid, mis tarbivad hapnikku, väljendatuna keemilise hapnikutarbe järgi ühe tonni toodangu kohta ehk kuni 2450 tonni aastas 700 000 tonni valmistoodangu kohta. Parim võimalik tehnika kehtestab piirmäärad, ehk tehas peab suutma piirmäära täita või olema veelgi keskkonnasäästlikum.

  • Kuidas väldite betuliini sattumist jõkke?

    Kasepuu töötlemisel kraft-tehnoloogiaga lisatakse väike kogus tallõli selleks, et muundada nii betuliin kui ka teised ekstraktid mustaks leeliseks. Ekstraktid, mille hulka kuulub ka betuliin, võetakse välja biomaterjalidest ja põletatakse soodakatlas. Järelejäävad ekstraktid seotakse tselluloosi lisades talki. Selle tulemusel moodustuvad pigiosakesed. Pigiosakesed eraldatakse, kasutades sõelu ning vesiniktsükloneid. Lõpetuseks eraldatakse pigiosakesed veest ning põletatakse koos muu biomassiga puidurafineerimistehase elektri- ja soojusenergia koostootmisjaamas. Tehase heitvesi ei sisalda betuliini.

  • Puidurafineerimistehas vajab tootmiseks kloordioksiidi, mille tooraine on puhas kloor. Paratamatult sisaldavad ka tootmisjäägid puhast kloori. Kas tehas hakkab Suur-Emajõkke puhast kloori laskma?

    Planeeritavas tehases on välistatud nii puhta kloori tekkimine kui ka selle sattumine keskkonda. Tehas kasutab pleegitamise protsessis kloordioksiidi (ClO2). Tehas ei hakka valmistama kloordioksiidi elektrolüüsi teel naatriumkloriidist (NaCl, söögisool), mille tootmise käigus võib tõepoolest tekkida väikeses koguses puhast kloori. Selle riski maandamiseks kasutab planeeritav tehas kloordioksiidi tootmiseks naatriumkloraati (NaClO3). Viimase impordib Soomest või Rootsist, kus asuvad seda tootvad tehased.

  • Tselluloosi pleegitamine eeldab metalliioone siduvate kemikaalide, nagu EDTA või DTPA kasutamist. Kuidas väldite nende kemikaalide sattumist loodusesse?

    Planeeritav tehas kasutaks pleegitamise protsessis hapnikku, kloordioksiidi ja vesinikperoksiidi. Valitud tehnoloogiast tulenevalt ei kasutata ei EDTA’d ega DTPA’d, mistõttu ei saa kuidagi loodusesse sattuda ka EDTA ega DTPA jääke.

Tooraine varumine

  • Kellelt hakkab puidurafineerimistehas puitu ostma?

    Puidurafineerimistehase rajamisel on meie eesmärk sõlmida pikaaegsed paberipuidu tarnelepingud kõikide Eesti ja Läti suuremate metsaomanikega. Nende hulka kuulub nii Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK), Latvijas Valts Meži (LVM) kui suuremad erametsaomanikud Eestis ja Lätis.

  • Miks soovite sõlmida kavatsuste protokolli RMK-ga?

    Soovime sõlmida kavatsuste protokolli, millega RMK ja Est-For Invest lepivad kokku paberipuidu tarnelepingu ettevalmistamise ja läbirääkimiste alustes ning võimaliku tarnelepingu teatud põhitingimustes. Kavatsuste protokolli kohaselt peavad pooled heas usus läbirääkimisi, et jõuda 2020. aastal tarnelepingu sõlmimiseni, mille alusel tarniks RMK 15-aastase perioodi jooksul puidurafineermistehasele iga-aastaselt umbes 500 000 m3 paberipuitu, millest umbes 225 000 m3 on kasepaberipuit ning umbes 275 000 m3 kuuse ja männi paberpuit.

    See on 17 protsenti kogu RMK aastasest müügimahust, jättes teistele soovijatele samuti võimaluse kestvuslepingute sõlmimiseks samale sortimendile. Selline kokkulepe on kooskõlas nii RMK puiduturustusstrateegia kui ka konkurentsiõigusest tulenevate kriteeriumitega. 2016. aastal müüs RMK pelgalt kolmele suuremale välismaa metsatööstuskontsernist kliendile ligi 700 000 m3 paberipuitu (RMK aastaraamat, lk 26, 2016). Est-For Investi soov on praegu eksporditavat paberipuitu Eestis väärindada.

  • Kuivõrd tavapäraseks võib teie soovitud kavatsuste protokolli pidada?

    Kapitalimahukate investeeringute puhul on pikaaegsete lepingute sõlmimine tavapärane praktika. Eestis on seni tehtud väga vähe kapitalimahukaid tööstusprojekte. Eelmisel kümnendil sõlmis RMK 15-aastase tarnelepingu Estonian Cell AS-iga. Haavapuitmassi tehase olemasolu Eestis on RMK parimates huvides, sest annab varasemalt eksporditud väheväärtuslikule puidule kodumaise tarbija ja väärindaja. Keskkonnaminister Siim-Valmar Kiisler tõi 12. märtsil 2018 Riigikogus arupärimisele vastates välja, et analoogseid kavatsuste protokolle on RMK poolt allkirjastatud korduvalt erinevate tööstusettevõtetega – seda nii Kohila vineeritehasega, Osula graanulitehasega kui Imavere pelletitehasega.

  • Kas kavatsuste protokoll eeldab Eesti õigusaktide muutmist?

    Kavatsuste protokolli sõlmimine ega ka tulevase võimaliku tarnelepingu sõlmimine ei eelda õigusaktide ega tavapäraste protseduuride muutmist. Selleks puudub vajadus. 15-aastane kestvusleping on kooskõlas kõigi täna kehtivate õigusaktidega.

  • Millise hinnaga hakkab Est-For Invest RMK-lt puitu ostma ning kuidas hakkab see leping puidu hinda mõjutama?

    Võimaliku tarnelepingu sõlmimine toimub turuhinna alusel vastavalt harilikule turuväärtusele, nii nagu Eesti seadused seda ette näevad. Hinnamehhanismi kokkuleppimine on läbirääkimiste osa. Tõenäoliselt hakkab kohalikul turul paberipuit maksma tulevikus rohkem kui täna.

  • Kuidas saate RMK-ga kaugeleulatuvaid kokkuleppeid teha, kui Eesti riik alles hakkab uut metsanduse arengukava koostama?

    Puidurafineerimistehase investorid on otsustanud, et enne uue metsanduse arengukava valmimist investeerimisotsust ei langetata. Kavatsuste protokollis fikseeritakse RMK poolt tarnitava peberipuidu osakaal protsentuaalselt RMK raiemahust ning raiemahu muutudes muutub ka kogus.

Koostöö riigiga

  • 2017. aastal pöördus Est-For Invest valitsuse poole oma soovide ja ettepanekutega. Mis oli pöördumise eesmärk?

    Ettepanekud esitati valitsusele Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis toimunud kohtumisel 2017. aastal 13. veebruaril (Est-For Invest ettepanekud ja soovid koostööks ja kaastööks Vabariigi Valitsusega). Ettepanekute eesmärk on tõsta Eesti ärikeskkonna konkurentsivõimet. Est-For Invest küsis valitsuselt toetust kontekstis, et projekti arendatakse tihedas regionaalses konkurentsis Soome, Rootsi ning Läti äri- ja õiguskeskkondadega. Lähtudes Eesti ärikeskkonna konkurentsivõime kindlustamise soovist, palus Est-For Invest püüelda Eesti riigil regulatiivsetes ja halduslikes valdkondades eelnimetatud riikidega vähemalt võrdsete, aga eelistatult soodsamate konkurentsitingimuste poole kõigi Eestis tegutsevate ettevõtete, sealhulgas Est-For Investi suhtes. Muuhulgas oli Est-For Invest ettepanekute paketis kirjas, et tehase rajamine võiks mõjuda soodsalt kiirendamaks otsustusprotsessi Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks ehitamiseks. Est-For Investi täispika kommentaari ettepanekute paketile leiab siit (Kommentaarid, Est-For Invest ettepanekud ja soovid koostööks ja kaastööks Vabariigi Valitsusega).

  • Mitut Est-Fori Investi ettepanekut on valitsus arvestanud?

    Mitut Est-Fori Investi ettepanekut on valitsus arvestanud?

    2018. aasta 11. juuni seisuga on valitsus arvestanud kaht Est-For Investi ettepanekut. Projekti käsitletakse kui ettevõtmist, mille asukoha valiku või toimimise vastu on suur riiklik huvi. Teine ettepanek puudutas planeerimisseaduse muudatuste vastuvõtmist selleks, et riik saaks huvitatud isikult sisse nõuda riigi eriplaneeringu ettevalmistamiseks ja kehtestamiseks tehtavad kulutused. Selleks esitas Est-For Invest valitsusele ka planeerimisseaduse täienduse eelnõu koos seletuskirjaga. Valitsus otsustas arendaja poolt esitatud eelnõud mitte rakendada, kuid ettepaneku sisu realiseerus Rahandusministeeriumi ettevalmistatud eelnõu dokumendis. Rahandusministeeriumi eelnõu reguleeris laiemat küsimuste ringi, kui Est-For Invest algselt ettepanekuna esitas. Est-For Investi poolt ettevalmistatud planeerimisseaduse muutmise eelnõud ei võetud menetlusse ühelgi otsustustasandil.

  • Kust võtsite eraettevõttena julguse valitsusele ettepanekuid esitada?

    Kapitalimahukate tööstusettevõtete rajamisel on tavapärane äripraktika, et investorid astuvad valitsusega dialoogi vastastikuliselt mõistlike lahenduste leidmiseks. Seda nii Saksamaal, Soomes kui mujal Euroopa Liidus. Eesti varasemad valitsused on pidanud kaasaegset puidutööstust paberipuidu väärindamiseks väga oluliseks. 1936. aastal otsustas valitsus asutada Eesti Metsa ja Tselluloosi Aktsiaühingu, eesmärgiga ehitada Kehra tselluloositehas, mis käivitus 1938. aastal. Toonane majanduspoliitika lähtus eesmärgist rajada kodumaisel loodusvaral põhinev tööstus, mis peaks vastu majanduskriisidele.

    Julgust ettepanekute esitamiseks lisas valitsuse 2000. aasta seisukoht, mille eesmärgiks oli meelitada Eestisse strateegiline investor, kes rajaks Eestisse tselluloositehase. Tegemist oli Mart Laari valitsuse 2000. aastal tehtud otsusega (Vabariigi Valitsus, istungi protokoll, päevakorra punkt nr 15, Riigipoolsete abinõude heakskiitmine tselluloositehase rajamiseks Eestisse). Majandusministri kohuseid täitis toona Mihkel Pärnoja ning keskkonnaministri ülesannetes oli Heiki Kranich. Siit saab lugeda majandusminister Pärnoja kirja, kus ta väljendab valitsuse täielikku toetust võimalikule investorile.

Riigi eriplaneering

  • Miks planeeritakse tehast just riigi eriplaneeringu abil?

    Riigi eriplaneering on puidurafineerimistehase planeerimiseks ainus sobilik planeeringu liik. Planeerimisseaduse kohaselt algatatakse riigi eriplaneering kui planeeritakse olulise ruumilise mõjuga ehitist ning kui sellise ehitise asukoha valiku või toimimise vastu on suur riiklik või rahvusvaheline huvi. Riigi eriplaneering koostatakse eelkõige omavalitsusteüleste huvide väljendamiseks riigikaitse ja julgeoleku, energeetika, gaasi transpordi, jäätmemajanduse ning maavarade kaevandamise valdkonnas või eespool nimetatud huvide väljendamiseks avalikus veekogus ja majandusvööndis.

    Puidurafineerimistehas on olulise ruumilise mõjuga ehitis. Ainuüksi tehase toimimiseks vajaminevast toormest tulenevalt omab tehas maakondadeülest mõju. Põhjused, miks riigil esineb suur huvi puidurafineerimistehase planeerimise vastu, on välja toodud valitsuse 12. mai 2017 korralduses nr 141 “Puidurafineerimistehase püstitamiseks ja selle toimimiseks vajaliku taristu rajamiseks riigi eriplaneeringu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamine“ eelnõu seletuskirjas. Seletuskirja kohaselt seisneb riiklik huvi ka selles, et Eesti toorainet väärindataks Eestis.

    Kui riigi eriplaneeringu algatamise kohustuslikuks eelduseks oleks plaanitava ehitise kuulumine planeerimisseaduses nimetatud valdkondade alla, on puidurafineerimistehasel otsene seos energeetika valdkonnaga. Tehase osaks on elektrienergia koostootmise jaam, mille nimivõimsuseks on 180 megavatti. See ületab planeerimisseaduses sätestatud 150 megavati kriteeriumi. Tulenevalt sellest ei ole puidurafineerimistehasele riigi eriplaneeringu liigi kasuks otsustamine valikuvabadus, vaid ainuvõimalik sobilik planeeringu liik.

  • Kas riigi eriplaneering tähendab, et kohalikud elanikud ei saa kaasa rääkida?

    Ei tähenda. Ees seisab põhjalik, üle kolme aasta vältav planeeringu koostamise protsess, mille käigus võrreldakse tehase võimalikke asukohti, kaalutakse keskkonnamõjusid ja koostatakse sobivaima asukoha leidmisel detailne planeeringulahendus. Protsessi käigus toimub hulgaliselt arutelukoosolekuid.

    Riigi eriplaneeringus on kokku neli planeeringuetappi. Iga eriplaneeringu etapp päädib 60 päeva pikkuse avaliku väljapanekuga, kus tutvustatakse uurimistöö tulemusi, korraldatakse seminare ja antakse kogu eelinfo selleks, et huvirühmad saaksid võimalikult konstruktiivset tagasisidet pakkuda. Nende seas on ka asukohaga seotud omavalitsused, kohalikud elanikud ja ettevõtjad.

    Lähteseisukohtade ja mõjude hindamise väljatöötamise kavatsuse avaliku väljapaneku tulemuste tutvustamine on esimene avalike arutelude etapp. Lisaks sellele toimub veel vähemalt kolm avalike koosolekute ringi – asukohtade eelvaliku tulemuste, detailse lahenduse eelnõu ja lõpliku planeeringulahenduse läbi arutamiseks.

  • Mis uuringuid riigi eriplaneeringu käigus tehakse?

    Uuringute nimekiri täieneb veel. 2017. aasta 24. augustil kuulutas Riigi Tugiteenuste Keskus Rahandusministeeriumi tellimusel välja riigihanke, millega otsitakse puidurafineerimistehase riigi eriplaneeringu koostamist nõustavaid konsultante. Konsultantide ülesandeks on vajalike uuringute nimekirja koostamine, planeeringu elluviimisega kaasnevate mõjude hindamine ja vajalike eriuuringute läbiviimine. Uuringute nimekiri on seega üheks ülesandeks, mis kuulub lähteseisukohtade ja mõjude hindamise väljatöötamise kavatsuse etapi alla. See aga ei tähenda, et antud etapi käigus selguks lõplik uuringute nimekiri, kuna edasiste planeerimismenetluse etappide jooksul võib tekkida vajadus täiendavate uuringute jaoks, mida pole võimalik eelnevalt ette näha.

  • Konsultantidele tasub Est-For Invest. Miks riik kulusid ei kanna?

    Est-For Investi kui arendaja jaoks on oluline, et kõikide mõjude hindamine saaks teostatud parimal võimalikul tasemel ja objektiivselt. Samas peab mõjude hindamisel vastutavaks korraldajaks olema riik, kuna otsust tehase rajamise lubatavuse osas ei saa langetada huvitatud isik. Praegune mudel – kus tasujaks on huvitatud osapool, kuid korraldajaks avaliku sektori organisatsioon – on väga mõistlik, arvestades nii protsessi usaldusväärsust kui maksumaksja raha vastutustundlikku kasutust. Samal moel toimuvad ka kõik kohaliku omavalitsuse poolt läbiviidavad planeeringuprotsessid.

Tehase arendaja

  • Miks kavandate gigantset tehast? Miks mitte ehitada keskmise suurusega tehas?

    Est-For Invest soovib ehitada Suur-Emajõe piirkonda keskmise suurusega puidurafineerimistehase. Äänekoski tehase tootmismaht on 1,3 miljonit tonni aastas. Kuopiosse kavandatava puidurafineerimistehase planeeritav tootmismaht on 1,2 miljonit tonni aastas. Lõuna-Ameerikas tegevust alustanud Fibria uusima tehase tootmismaht on 2 miljonit tonni aastas (vt siit). Est-For Investi planeeritav tootmismaht on 750 000 tonni aastas. Nii on Soome puidurafineerimistehaste tootmismaht ligi poole suurem Est-For Investi planeeritavast tehasest ning maailma kontekstis suurte tehaste tootmismaht rohkem kui kaks korda suurem. Seetõttu saab Suur-Emajõe piirkonda planeeritavat puidurafineerimistehast pidada keskmise suurusega tehaseks.

  • Kas puidurafineerimistehase arendajate arvates on Eestis liiga palju metsa?

    Puidurafineerimistehase arendajate arvates võiks Eestis olla veelgi rohkem metsa. Tehase pikaaegsetes huvides on metsa kestlik juurdekasv, mitte vähenemine. Puidurafineerimistehas on rajamise korral Eestis suure ärihuviga osapool, kelle jaoks on oluline tagada paberipuidu kui toorme olemasolu Eestis ning mujal Baltikumis. Paberipuit pole eraldiraiutav sort, vaid metsade majandamisega paratamatult kaasnev toode. See pärineb küpse metsa raiest, kus palgipuudest on eraldatud ülemine peenike ots, ja harvendus- või hooldusraiest, mis on oluline noore või keskealise metsa kasvutingimuste parandamiseks. Samamoodi oleks puidurafineerimistehase parimates huvides see, kui metsi majandataks kestlikult ja stabiilselt. Heaperemehelik metsaomanik majandab metsa kogu metsa elutsükli jooksul. Näiteks valgustusraiet on soovitav teostada viie- kuni kümneaastases metsas. Nii kujundatakse tulevast küpset metsa, mis saab piisavalt valgust ja kasvuruumi.

  • Osad väidavad, et arendaja võib tehase tulevikus hiinlastele maha müüa. Vastab see tõele?

    Est-For Investi juhatuse liige Margus Kohava on selgelt kinnitanud, et puidurafineerimistehase investorite eesmärk on jätta tehase enamusosalus eestlastele. Kõik olemasolevad investorid soovivad investeerida tehase rajamisse, juhul kui tehakse positiivne investeerimisotsus. Kohava pikemat kommentaari saab lugeda siit. Arvestades Eesti konkurentsivõime olukorda kapitalimahukate tööstusprojektide arendamise keskkonnana, eeldab siia investeerimine investori kõrgendatud huvi paigutada kapital just Eestisse ning valmisolekut võtta risk, mille realiseerumine tähendaks kogu ettevalmistustöödeks kulunud erakapitali kaotamist.

  • Kas Tartu Ülikooli rahvusvahelise ettevõtluse professor Urmas Varblane on Est-For Investi palgal?

    Ei ole. Tartu Ülikooli rahvusvahelise ettevõtluse professor Urmas Varblane on Est-For Investi vabatahtlik nõustaja, kes pole teeninud Est-For Investi nõustamise eest ühtki eurot tulu. Vabatahtlik ning mittepalgaline nõustamismudel oli Urmas Varblase isiklik soov vältimaks võimalikku huvide konflikti.

  • Tehase arendajate poolt esitatud soovid valitsusele on ebaharilikud, isegi pretsedenditud. Kuidas kommenteerite?

    Vabariigi valitsuse ja investorite dialoogi pole võimalik pidada pretsedendituks, eriti olukorras, kus arendajate ning valitsuse huvid on samasuunalised. Taasiseseisvumise järel on Eesti riik valitsuse tasemel kinnitanud huvi pakkuda rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist asukohta tselluloosi tootmiseks Eestis. Tegemist oli Mart Laari valitsuse 2000. aastal tehtud otsusega (vt siit). Majandusministri kohuseid täitis toona Mihkel Pärnoja ning keskkonnaministri ülesannetes oli Heiki Kranich. Sellega väljendas valitsus valmidust riigi toe pakkumiseks. Otsuses väljendas valitsus ka valmisolekut vabaturuhindadel põhineva pikaajalise puidutarnelepingu sõlmimiseks võimaliku investoriga. Siit saab lugeda majandusminister Pärnoja kirja, kus ta väljendab valitsuse täielikku toetust võimalikule investorile. Toona investorit ei leidunud. Praegu on huvitatud investor Est-For Investi näol olemas. Valitsusele edastatud ettepanekute pakett on täismahus kättesaadav siin. Kommentaarid ettepanekute paketile on täismahus kättesaadavad siin.

    Euroopa Liidu liikmesriikides, kus on tehtud sarnase mahuga investeeringuid sarnastesse tehastesse, on investorite ootuste esitamine avalikule võimule norm, mitte erand. Näiteks Äänekoski puidurafineerimistehase arendaja sai riigilt 32 miljoni eurose toetuse nüüdisaegsete taastuvenergia tootmise tehnoloogiate rakendamiseks. Euroopa Komisjon hindas toetuse abikõlblikuks. Lisaks eraldas Soome riik Äänekoski linnale suurusjärgus 200 miljonit eurot infrastruktuuri investeeringuteks tehase ümbruses – ehitamaks välja maanteed, sillad ja raudteed. Normi pole võimalik pidada pretsedendituks.

Tehnoloogia ja tooted

  • Miks planeerite 19. sajandil põhineva tehnoloogiaga tehast?

    Est-For Invest planeerib Suur-Emajõe piirkonda Euroopa kõige nüüdisaegsemat puidurafineerimistehast, mille erinevate tehnoloogiliste lahenduste hulka kuulub muuhulgas ka 1890. aastal kasutusele võetud kraft-tehnoloogia. Kõik maailma metsarikkad riigid investeerivad nüüdisaegsesse biotehnoloogiasse, kuna maailmaturul kasvab nõudlus biotoodete ning taastuvtoormel põhinevate materjalide järgi. Soomes on praegu projekteerimisel ja ehitamisel mitu puidurafineerimistehast. Pole põhjust pidada nüüdisaegseid puidurafineerimistehaseid tagurlikeks ühe tehnoloogilise protsessi kasutamise tõttu. Nii võiks pidada tagurlikuks elektriautodega opereerivaid taksoettevõtteid, sest elektriautod pakkusid New Yorgis taksoteenust juba ülemöödunud sajandi lõpus. Sama kehtib nüüdisaegsete allveelaevade, sisepõlemismootoriga autode ning tuuleenergiat tootvate elektriturbiinide osas. Needki tuginevad osaliselt 19. sajandil leiutatud tehnoloogiale.

    Mõju ümbritsevale keskkonnale ei määra niivõrd tootmistehnoloogia, vaid keskkonnatehnoloogiad. Puidurafineerimistehases kasutatavad keskkonnatehnoloogiad on teinud viimase 15 aasta jooksul suure arenguhüppe. Kui aastakümneid tagasi võis pidada halvasti lõhnavat tselluloositehast normiks, siis tänapäeval kehtestatakse lõhnale ranged piirmäärad, mida ületada ei tohi. Näiteks Soomes 2020. aastal võimalikku tegevust alustava Finnpulpi puidurafineerimistehase keskkonnaloas on tehasel alates kolmandast tegevusaastast lubatud lekitada lõhnu maksimaalselt 3,65 päeva aastas. Tasub rõhutada, et tegu on piirmääraga ning nüüdisaegsete tehaste huvides pole piiride kompimine, vaid kokkulepitud reeglite turvaline täitmine.

    Veepuhastustehnoloogiad on aja jooksul samuti märgatavalt arenenud. Viimastel aastakümnetel on Eestis rajatud uusi ja rekonstrueeritud olemasolevaid reoveepuhasteid, tänu millele on oluliselt vähenenud reostuskoormus enamikule Eesti jõgedele, sealhulgas Emajõele (lähemalt saab lugeda siit). Riigi eriplaneeringu käigus tehtavate uuringute käigus selgitataksegi välja, millistele parameetritele peab heitvesi vastama, et tehas ei avaldaks Suur-Emajõele ega Peipsi järvele olulist mõju. Lähtuvalt uuringutest peab arendaja leidma tehnoloogilise lahenduse, mis võimaldaks täita heitveele seatud norme. Ning tuleb märkida, et heitveele esitatavad nõuded on Eesti õigusaktides oluliselt rangemad kui Euroopa Liidu direktiivides. Tänapäevased kolmeastmelised veepuhastustehnoloogiad võimaldavad hoida reostusnäitajate taseme puhastatud heitvees allpool lubatud piirmäärasid.

  • Kuivõrd võib tselluloosi üldse pidada tulevikutooteks? Sellest toodetakse ju paberit ja pappi, mille eluiga on lühike.

    Esiteks toodetakse tselluloosist nii pikema kui lühema elueaga tooteid. Vastab tõele, et tselluloosist toodetakse paberit ja pappi. Tänapäeval kasutatakse paberikiudu enne utiliseerimist kuus kuni seitse korda – kas ühe materjali taaskasutus 6–7 korral on palju või vähe, on hinnangu küsimus. Teiseks toodetakse tselluloosist ka tekstiilmaterjale, nagu näiteks viskooskangast. Viskooskanga kasutamine moetööstuses võimaldab vähendada nailoni kasutust, mille tootmiseks kasutatakse fossiilset materjali ehk naftat. Tselluloosi kasutatakse ka raamatute, tapeedi või ehitusmaterjalide tootmiseks.

    Kolmandaks toodavad nüüdisaegsed puidurafineerimistehased erinevaid biomaterjale, mitte ainult tselluloosi. Näiteks Lappeenranta puidurafineerimistehas hakkas 2018. aasta märtsis tootma bionaftat, mida kasutatakse bioplasti tootmiseks. Lähemalt võib selle kohta lugeda siit. Äänekoski puidurafineerimistehases toodetakse tallõli, mida kasutatakse muuhulgas näiteks asfaldi tootmiseks. Äänekoski tehase toodangust saab täpsema ülevaate siit.

  • Kas puidurafineerimistehase tehnoloogia on identne tselluloositehaste tehnoloogiaga?

    On sarnasusi, kuid identseks pole neid võimalik pidada. Erinevus seisneb selles, et kui tselluloositehase eesmärk on toota tselluloosi, siis puidurafineerimistehases keskendutakse biomaterjalide tootmisele, kus tselluloos on vaid üks toode. Suur-Emajõe äärde planeeritavas puidurafineerimistehases hakataks tootma ka hemitselluloosi, ligniini, tallõli, tärpentini, bioväetiseid ning taastuvat elektrienergiat. On ilmne, et laiendatud tootevalik eeldab ka laiendatud tehnoloogilisi lahendusi.

    Tootmistehnoloogiale lisanduvad keskkonnatehnoloogiad. Paljudel eestimaalastel on negatiivne ajalooline kogemus Tallinna tselluloosivabrikust. Tselluloositootmisega seonduvad keskkonnatehnoloogiad, mis võimaldavad puhastada tootmiseks kasutatud vett ja õhku, on teinud viimase 15 aasta jooksul suure arenguhüppe. Kui aastakümneid tagasi võis pidada halvasti lõhnavat tselluloositehast normiks, siis tänapäeval kehtestatakse lõhnale ranged piirmäärad, mida ületada ei tohi. Soomes 2020. aastal võimalikku tegevust alustava Finnpulpi puidurafineerimistehase keskkonnaloas on tehasel alates kolmandast tegevusaastast lubatud lekitada lõhnu maksimaalselt 3,65 päeva aastas. Tasub rõhutada, et tegu on piirmääraga ning nüüdisaegsete tehaste huvides pole piiride kompimine, vaid kokkulepitud reeglite turvaline täitmine. Nüüdisaegse õhupuhastustehnoloogiaga saab saavutada veel paremaid tulemusi.