Puidurafineerimistehas – Est-For Invest

Tõejärgne ajastu ehk 30 levinud valeväidet seoses puidurafineerimistehasega

2017. aasta jaanuaris avalikustas Est-For Invest kavatsuse rajada Eestisse nüüdisaegne puidurafineerimistehas. Tehase rajamine eeldab kuni 1 miljardi euro suurust investeeringut ja kasvataks Eesti sisemajanduse kogutoodangut 1,1–1,4 protsenti võrrelduna 2015. aastaga. 

Est-For Investi soov on rajada Eestisse nüüdisaegne ja keskkonnasõbralik puidurafineerimistehas, mis varustaks biomaterjalidega nii paberi-, tekstiili-, auto-, kosmeetika- kui ravimitööstust ning rikastaks ülikoolilinna lähedal tegutseva uuendusliku erasektoripartneri näol. Tehas hakkaks tootma tselluloosi, puhast tselluloosi, hemitselluloosi, ligniini, tärpentini, bioväetiseid, tallõli ja taastuvat elektrienergiat.

Mullu sügisel alustasid tehase suhtes skeptiliselt meelestatud huvirühmad aktiivset vastutegevust, alustades viidetest, et puidurafineerimistehase rajamisel tuleks suurendada raiemahtu, kuni selleni, et tehase rajamine aitaks kaasa Eestimaa venestamisele. Järgnevalt toome välja 30 levinud valeväidet, mida erinevad allikad on kasutanud tehasevastaste emotsioonide võimendamisel. Kuna järgnevate pooltõdede, valefaktide ning väärhinnangute hulka võib kuuluda nii inimlikust teadmatusest põhjustatud tõlgendusi, emotsioonidele tuginevaid hirme kui pigem humoorikülgedele sobilikke aferisme, siis jätame väidete autorid identifitseerimata.

 

ARENDAJATEGA SEOTUD VALEVÄITED

Väide. Puidurafineerimistehase arendajate arvates on Eestis liiga palju metsa.

Tegelikult. Puidurafineerimistehase arendajate arvates võiks Eestis olla veelgi rohkem metsa. Tehase pikaaegsetes huvides on metsa kestlik juurdekasv, mitte vähenemine. Puidurafineerimistehas on rajamise korral Eestis suure ärihuviga osapool, kelle jaoks on oluline tagada paberipuidu kui toorme olemasolu Eestis ning mujal Baltikumis. Paberipuit pole eraldiraiutav sort, vaid metsade majandamisega paratamatult kaasnev toode. See pärineb küpse metsa raiest, kus palgipuudest on eraldatud ülemine peenike ots, ja harvendus- või hooldusraiest, mis on oluline noore või keskealise metsa kasvutingimuste parandamiseks. Samamoodi oleks puidurafineerimistehase parimates huvides see, kui metsi majandataks kestlikult ja stabiilselt. Heaperemehelik metsaomanik majandab metsa kogu metsa elutsükli jooksul. Näiteks valgustusraiet on soovitav teostada viie- kuni kümneaastases metsas. Nii kujundatakse tulevast küpset metsa, mis saab piisavalt valgust ja kasvuruumi.

Väide. Puidurafineerimistehase arendajate huvi on projekt hiinlastele müüa.

Tegelikult. Est-For Investi juhatuse liige Margus Kohava on selgelt kinnitanud, et puidurafineerimistehase investorite eesmärk on jätta tehase enamusosalus eestlastele. Kõik olemasolevad investorid soovivad investeerida tehase rajamisse, juhul kui tehakse positiivne investeerimisotsus. Kohava pikemat kommentaari saab lugeda siit. Arvestades Eesti konkurentsivõime olukorda kapitalimahukate tööstusprojektide arendamise keskkonnana, eeldab siia investeerimine investori kõrgendatud huvi paigutada kapital just Eestisse ning valmisolekut võtta risk, mille realiseerumine tähendaks kogu ettevalmistustöödeks kulunud erakapitali kaotamist.

Väide. Tartu Ülikooli rahvusvahelise ettevõtluse professor Urmas Varblane on Est-For Investi palgal, mistõttu ei saa tema sõnu tõsiselt võtta.

Tegelikult. Tartu Ülikooli rahvusvahelise ettevõtluse professor Urmas Varblane on Est-For Investi vabatahtlik nõustaja, kes pole teeninud Est-For Investi nõustamise eest ühtki eurot tulu. Vabatahtlik ning mittepalgaline nõustamismudel oli Urmas Varblase isiklik soov vältimaks võimalikku huvide konflikti.

Väide. Puidurafineerimistehase arendajatelt valitsusele esitatud ettepanekud ja soovid on pretsedenditud.

Tegelikult. Vabariigi valitsuse ja investorite dialoogi pole võimalik pidada pretsedendituks, eriti olukorras, kus arendajate ning valitsuse huvid on samasuunalised. Taasiseseisvumise järel on Eesti riik valitsuse tasemel kinnitanud huvi pakkuda rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist asukohta tselluloosi tootmiseks Eestis. Tegemist oli Mart Laari valitsuse 2000. aastal tehtud otsusega (vt siit). Majandusministri kohuseid täitis toona Mihkel Pärnoja ning keskkonnaministri ülesannetes oli Heiki Kranich. Sellega väljendas valitsus valmidust riigi toe pakkumiseks. Otsuses väljendas valitsus ka valmisolekut vabaturuhindadel põhineva pikaajalise puidutarnelepingu sõlmimiseks võimaliku investoriga. Siit saab lugeda majandusminister Pärnoja kirja, kus ta väljendab valitsuse täielikku toetust võimalikule investorile. Toona investorit ei leidunud. Praegu on huvitatud investor Est-For Investi näol olemas. Valitsusele edastatud ettepanekute pakett on täismahus kättesaadav siin. Kommentaarid ettepanekute paketile on täismahus kättesaadavad siin.

Euroopa Liidu liikmesriikides, kus on tehtud sarnase mahuga investeeringuid sarnastesse tehastesse, on investorite ootuste esitamine avalikule võimule norm, mitte erand. Näiteks Äänekoski puidurafineerimistehase arendaja sai riigilt 32 miljoni eurose toetuse nüüdisaegsete taastuvenergia tootmise tehnoloogiate rakendamiseks. Euroopa komisjon hindas toetuse abikõlblikuks. Lisaks eraldas Soome riik Äänekoski linnale suurusjärgus 200 miljonit eurot infrastruktuuri investeeringuteks tehase ümbruses – ehitamaks välja maanteed, sillad ja raudteed. Normi pole võimalik pidada pretsedendituks.

 

ASUKOHAGA SEOTUD VALEVÄITED

Väide. Est-For Invest soovib ehitada puidurafineerimitehase Tartu linna.

Tegelikult. Est-For Invest pole avaldanud soovi rajada puidurafineerimistehast Tartusse. Est-For Invest soovib rajada puidurafineerimistehase Suur-Emajõe piirkonda. Ei ole mõeldav ega aktsepteeritav, et rahandusministeeriumi juhitava riigi eriplaneeringu asukohavaliku protsessiga pakutaks välja Tartu linnas või selle vahetus läheduses paiknevaid asukohti.

Võimalikest asukohtadest neliteist paiknevad täielikult või osaliselt kaugemal kui 10 kilomeetrit Tartu linnasüdamest, kuid jäävad kuni 10 kilomeetri raadiusesse Suur-Emajõest ja raudteest. Mõni paikneb ka kaugemal kui 15 kilomeetrit Tartu linnasüdamest. Est-For Invest tegi võimalike asukohtade dokumendi avalikult kättesaadavaks oma veebilehel 20. juunil 2017 koos ülejäänud dokumentide kogumiga, mis anti üle riigile rahandusministeeriumi soovil. Riigi eriplaneeringu menetluse jooksul võib võimalike asukohtade loetelu Suur-Emajõe piirkonnas täieneda, kuna arendajal polnud andmete kättesaamatusest tingitult võimalik valmistada ette nii põhjalikku eeltööd, kui see on võimalik avalikku võimu teostavale asutusele. Praegu olemasoleva ülevaate võimalikest asukohtadest saab siit dokumendist.

Väide. Euroopa Liidus pole ülikoolilinnade lähedale puidurafineerimistehaseid ehitatud.

Tegelikult. Nii Soomes, Hispaanias kui Austrias leidub kraft-tehnoloogial põhinevaid biotoodete tehaseid, mis asuvad ülikoolilinnade linnasüdametest linnulennult kuni 11 kilomeetri kaugusel, linnapiirist vähem kui 10 kilomeetri raadiuses. Nii Poolas, Saksamaal kui Portugalis leidub kraft-tehnoloogial põhinevaid biotoodetetehaseid, mis asuvad ülikoolilinnade linnasüdametest linnulennult vähem kui 35 kilomeetri raadiuses. Nendes tehastes toodetakse ka tselluloosi. Lühiülevaate ülikoolilinnade lähistel paiknevatest puidutöötlemistehastest ja nende asukohtadest saab siit.

Väide. Euroopas pole puidurafineerimis- või tselluloositehaseid nii väikese veekogu lähedale ehitatud.

Tegelikult. Euroopas on rajatud tselluloositehaseid ka kümneid kordi väiksema vooluhulgaga jõgede äärde. Austrias, Pölsi külas asub Heinzeli grupi tselluloositehas, mis on ehitatud Kainachi jõe äärde. Jõe keskmine vooluhulk keskjooksul on 2,6 kuupmeetrit sekundis. Tehas on rajatud jõe ülemjooksule. Võrdluseks, Emajõe keskmine vooluhulk on 63,3 kuupmeetrit sekundis. Est-For Investi planeeritava tehase tootmismaht on 750 000 tonni aastas, 2016. aastal oli Pölsi tehase tootmismaht 432 000 tonni aastas. Pölsi tehase kohta saab rohkem infot siit.

Kainachi keskmisele vooluhulgale jõe keskjooksul on viidatud 26. leheküljel siin dokumendis. Est-For Invest ei anna hinnangut sellele, kas ja kuivõrd mõistlikuks võib pidada puidutöötlemistehase rajamist nii väikese vooluhulgaga jõe äärde, kui seda on tehtud Pölsi külas, kuid on ilmne, et Euroopas on rajatud sarnaseid tehaseid Suur-Emajõest kümneid kordi väiksema keskmise vooluhulgaga jõe lähedale.

Väide. Valdav tuulte suund Tartus on läänest ning loodest. Kui tehas rajatakse Tartu lähedale ülesvoolu, võivad tartlased tehasega kaasnevat õhusaastet ilmselt omal nahal kogeda.

Tegelikult. Esiteks puhuvad Tartu kohal valdavalt lääne- ja edelatuuled. Kõige tuulevaiksem piirkond Tartu suhtes asub loode- ja kirdesuunade vahel. Neist suundadest puhub Tartu suunal valdavalt vaikne tuul, kerge tuul või valitseb neist suundadest lausa tuulevaikus. Tartu kohal valitsevate tuulte osas saab ülevaate Tuuleenergia Assotsiatsiooni lehelt siin.

Tehas tuleb projekteerida nii, et võimalikud lõhnahäiringud on minimeeritud ka käivitus- ja hooldusperioodil. Nüüdisaegsed tehased on käivitusperioodi järel sisuliselt lõhnavabad. Tavarütmis töötava tehase osas on hea näide Saksamaal asuv Stendali puidutöötlemistehas. 2017. aasta suvel külastas Est-For Investi delegatsioon tehast koos keskkonnaministeeriumi ja Tartumaa kohalike ametnikega. Tehase põhitoode on tselluloos.

Stendalis kohtusime kohalike elanikega ning uurisime, mida nad tehase olemasolust arvavad. Mõni isegi ei teadnud, et linnulennult vähem kui kümne kilomeetri kaugusel Stendali linnapiirist tegutseb puidutöötlemistehas, rääkimata halbadest lõhnadest. Need, kes tehase olemasolust teadsid, väärtustasid tehase olemasolu hea tööandja ning elanikkonna ostujõu suurendajana. Lõhnaprobleemiga olid puutunud kokku vaid tehasest vähem kui kahe kilomeetri kaugusel läänesuunas elavad külaelanikud. Ka Stendali tehase esindajad tunnistasid, et 2005. aastal käivitatud tehase tehnoloogia nõuab korralist hooldust kahel korral aastas, ja vastavalt esineb ka lõhnahäiringuid kahel korral aastas 2–3 tunni jooksul. Seda võib tunda tehase lähiterritooriumil läänesuunal, kuna piirkonnas puhuvad valdavalt idatuuled. Stendalis ja Schwarzholzis elavate kohalike elanike tänavaküsitlus on kättesaadav siin. Tehase tehnoloogilised lahendused pärinevad 16 aasta tagusest ajast, mil polnud leiutatud nüüdisaegseid nutitelefone ega Skype’i. Tänapäevase tehnoloogia kasutamisel saab lõhnu veel paremini piirata.

Väide. Suur-Emajõe äärde rajatav puidurafineerimistehas langetaks Tartus kinnisvarahindu.

Tegelikult. Puudub faktiline tõestus, et linna lähistel tegutsev nüüdisaegne tööstusettevõte mõjutaks negatiivselt linna kinnisvarahindu. Seni on sel teemal võtnud sõna üks ekspert, Pindi kinnisvara lõuna regiooni juht Margus Pekk, kelle sõnul ei avaldaks Tartu kesklinnast 10–15 kilomeetri kaugusel paiknev puidurafineerimistehas ülikoolilinna kinnisvarahindadele negatiivset mõju. Tema sõnul tõusevad kinnisvarahinnad eelkõige piirkondades, kus on kõrgepalgalisi töökohti, sellest tulenevalt prognoosis Pekk pigem tehase positiivset kui negatiivset mõju Tartu kinnisvarahindadele. Margus Pekki arvamuslugu saab täismahus lugeda siit.

Väide. Puidurafineerimistehase võiks sama hästi rajada Pärnumaale või Ida-Virumaale.

Tegelikult. Teoreetiliselt võinuks kaaluda asukohana ka Ida-Virumaad või Pärnumaad, kuid tegelikult oleks arendaja sellega avalikkust – sealjuures eelkõige Tartumaa inimesi – eksitanud. Pärnumaa ja Ida-Virumaa on mõlemad mere ja sadama vahetus läheduses, seega konkurentsi mõttes palju haavatavamas piirkonnas.

Erametsaliidu hinnangul oleks puidurafineerimistehas erametsadele kasulik, motiveerimaks hooldusraiete teostamist, mida peab oluliseks ka Eesti metsanduse arengukava. Harvendus- ja hooldusraietööd on seni olnud unaruses eelkõige Kagu-Eestis. Seda logistiliste kulude tõttu. Põlva- ja Võrumaa paberipuu praegu enamjaolt sadamani ei jõua. Seda põhjusel, et transport sadamasse on liiga kallis ning metsaomaniku jaoks oleks tulumäär ebaatraktiivne. Harvendus- ja hooldusraietööde teostamist motiveerib atraktiivne paberipuidu kokkuostu hind. Väga ebaatraktiivse kokkuostuhinna korral jääb metsaomanikule vaid töötegemise rõõm. Suur-Emajõe piirkonnas tegutsev puidurafineerimistehas suudaks pakkuda konkurentsivõimelist hinda, mis motiveeriks harvendus- ja hooldusraie teostamist ka Kagu-Eestis. Erametsaliidu seisukohaga saab lähemalt tutvuda siin.

 

KESKKONNAGA SEOTUD VALEVÄITED

Väide. Puidurafineerimistehas hakkab haisema 54 päeva aastas.

Tegelikult. Saksamaal Stendali puidutöötlemistehases esineb lõhnaprobleeme korraliste hoolduste ajal kahel korral aastas 2–3 tunni pikkuse perioodi jagu. Tehase tegevuse alustamisel algab ca poole aasta pikkune käivitusperiood, mil võib esineda rohkem häiringuid. Äänekoski puidurafineerimistehase käivitusperioodil esines poole aasta jooksul kokku kümme juhtumit. Soomes 2020. aastal võimalikku tegevust alustava Finnpulpi puidurafineerimistehase keskkonnaloas on tehasel alates kolmandast tegevusaastast lubatud lekitada lõhnu maksimaalselt 1 protsent ajast igal aastal ehk kuni 3,65 päeva aastas. Puudub faktiline tõestus ja igasugune loogika väitmaks, et puidurafineerimistehas hakkab haisema 54 päeva aastas.

Väide. Puidurafineerimistehase näol on tegu avalikult mõõdetava katsega ohustada rahvusvaheliste konventsioonidega kaitstud Peipsi järve ökosüsteemi ning tuhandeid järveäärseid elanikke.

Tegelikult. Puidurafineerimistehasega seoses pole tehtud ühtki keskkonnamõjude uuringut, mis viitaks, et tehase rajamine ohustab Peipsi järve ökosüsteemi või järveäärseid elanikke. Keskkonnamõjude uuringud tehakse riigi eriplaneeringu käigus, kus selgitatakse välja, millistele tingimustele peab vastama planeeritav tehas, mis ei ohustaks Peipsi järve ökosüsteemi ega elanikke.

Väide. Tehas laseks Suur-Emajõkke 60 tonni fosforit aastas

Tegelikult. Planeeritaval tehasel pole vajadust kümnete tonnide kaupa fosforiühendeid Suur-Emajõkke ega Peipsi järve lasta, kuna puidus esineb fosforit väga vähesel määral. Tuleb veel rõhutada, et fosfor vooluveekogudesse ei ladestu. Riigi eriplaneeringu käigus tehtavate uuringute käigus selgitatakse välja, millistele parameetritele peab heitvesi vastama, et tehas ei avaldaks Suur-Emajõele ega Peipsi järvele olulist mõju. Lähtuvalt uuringutest peab arendaja leidma tehnoloogilise lahenduse, mis võimaldaks täita uuringute tulemusena seatud norme. Kui arendaja pole valmis vastavasse tehnoloogiasse investeerima, siis tehast ehitada ei saa.

Väide. Puidurafineerimistehase rajamisel hakkavad Suur-Emajões kalad hulpima, kõhud vee peal.

Tegelikult. Äänekoski puidurafineerimistehase kõrval elab forell. Tegemist on sama veekoguga, kuhu nii Äänekoski tehas kui ka mitmed teised tselluloositehased oma puhastatud heitvee suunavad. Forell on röövkala, kes toitub peaasjalikult teistest kaladest. Nii viitab forelli esinemine veekogus elutsevale terviklikule ökosüsteemile. Äänekoski tehas suunab heitvee samasse järvistusse, kust võetakse Helsingi elanike joogivesi. Puudub igasugune alus väitmaks, et nüüdisaegne puidurafineerimistehas muudab kalade või inimeste elukeskkonna elamiseks kõlbmatuks.

Väide. Puidurafineerimistehase rajamisel satub heitvette kaks kilogrammi väävlit ühe tonni valmistoodangu kohta ehk 1400 tonni väävlit aastas 700 000 tonni valmistoodangu kohta.

Tegelikult. Tehas ei lase veekogusse väävlit, vaid väävliühendeid ehk sulfaatioone (SO4)2-. Sulfaatioone sisaldab ka Perrier (vt siit) ning San Pellegrino mineraalvesi (vt siit). Euroopa Liidus tegutsevad tööstusettevõtted peavad järgima Euroopa Liidu tööstusheite direktiivi, millega kaasneb parima võimaliku tehnoloogia kasutamise nõue. Parima võimaliku tehnoloogia kasutamisel satuks tehase tarbeks kasutatud puhastatud vette üksnes sulfaatioone.

On oluline märkida, et sulfaadid on elusloodusele vajalikud ning pidevalt tarbitavad. Tehase keskkonnamõjude hindamine alles algab, kuid on võimatu eeldada, et kõik sulfaatioonid jõuaksid anaeroobsesse keskkonda, kus saavad hapnikuta elutseda vaid teatud bakterid. Sulfaatioonide tase Suur-Emajões on praegu ning jääb ka tehase rajamise korral oluliselt madalamale tasemele võrrelduna näiteks Perrier või San Pellegrino mineraalveega.

Väide. HELCOMi soovituste kohaselt laseks puidurafineerimistehas Suur-Emajõkke koos heitveega 10 500 tonni orgaanilisi aineid väljendatuna keemilise hapnikutarbe (KHT) järgi aastas.

Tegelikult. Oluline on öelda, et puidurafineerimistehast ei rajata HELCOMi soovitustele vastavalt. HELCOMi soovitused pärinevad 1996. aastast ning tänapäeval ei tohi Euroopa Liidus neile soovitustele tuginevalt tööstusettevõtteid rajada, sest see tähendaks piirmäärade rikkumist. Nüüdisaegsed normid on rangemad. Euroopa Liidus peavad tööstusettevõtted järgima Euroopa Liidu tööstusheite direktiivi (vt siit), millega kaasneb parima võimaliku tehnoloogia kasutamise nõue. Parima võimaliku tehnoloogia kasutamisel tohib tehase tarbeks kasutatud vesi pärast puhastamist sisaldada kuni 3,5 kilogrammi orgaanilisi ja mitteorgaanilisi aineid, mis tarbivad hapnikku, väljendatuna keemilise hapnikutarbe järgi ühe tonni toodangu kohta ehk kuni 2450 tonni aastas 700 000 tonni valmistoodangu kohta. Parim võimalik tehnoloogia kehtestab piirmäärad, ehk tehas peab suutma piirmäära täita või olema veelgi keskkonnasäästlikum.

Väide. Tehas hakkab Suur-Emajõkke laskma heitvett, mis sisaldab betuliini. Nii pidurdub kalade areng.

Tegelikult. Kasepuu töötlemisel kraft-tehnoloogiaga lisatakse väike kogus tallõli selleks, et konverteerida nii betuliin kui ka teised ekstraktid mustaks leeliseks. Ekstraktid, mille hulka kuulub ka betuliin, võetakse välja biomaterjalidest või põletatakse soodakatlas. Järelejäävad ekstraktid seotakse tselluloosi lisades talki. Selle tulemusel moodustuvad pigiosakesed. Pigiosakesed eraldatakse, kasutades sõelu ning vesiniktsükloneid. Lõpetuseks eraldatakse pigiosakesed veest ning põletatakse koos muu biomassiga puidurafineerimistehase elektri- ja soojusenergia koostootmisjaamas. Kalade areng ei pidurdu, sest tehase heitvesi ei sisalda betuliini.

Väide. Puidurafineerimistehas vajab tootmiseks kloordioksiidi, mille tooraine on puhas kloor. Paratamatult sisaldavad ka tootmisjäägid puhast kloori.

Tegelikult. Planeeritavas tehases on välistatud nii puhta kloori tekkimine kui ka selle sattumine keskkonda. Tehas kasutab pleegitamise protsessis kloordioksiidi (ClO2). Tehas ei hakka valmistama kloordioksiidi elektrolüüsi teel naatriumkloriidist (NaCl, söögisool), mille tootmise käigus võib tõepoolest tekkida väikeses koguses puhast kloori. Selle riski maandamiseks kasutab planeeritav tehas kloordioksiidi tootmiseks naatriumkloraati (NaClO3). Viimase impordib Soomest või Rootsist, kus asuvad seda tootvad tehased.

Väide. Tselluloosi pleegitamine eeldab metalliioone siduvate kemikaalide, nagu EDTA või DTPA kasutamist. Rõngussidele mõjub see kemikaal surmavalt.

Tegelikult. Planeeritav tehas kasutaks pleegitamise protsessis hapnikku, kloordioksiidi ja vesinikperoksiidi. Valitud tehnoloogiast tulenevalt ei kasutata ei EDTA’d ega DTPA’d, mistõttu ei saa kuidagi loodusesse sattuda ka EDTA ega DTPA jääke.

 

TEHNOLOOGIA JA TOODETEGA SEOTUD VALEVÄITED

Väide. Est-For Invest soovib ehitada Suur-Emajõe piirkonda tagurliku tehase, mis põhineb 19. sajandil kasutusele võetud kraft-tehnoloogial.

Tegelikult. Est-For Invest planeerib Suur-Emajõe piirkonda Euroopa kõige nüüdisaegsemat puidurafineerimistehast, mille erinevate tehnoloogiliste lahenduste hulka kuulub muuhulgas ka 1890. aastal kasutusele võetud kraft-tehnoloogia. Kõik maailma metsarikkad riigid investeerivad nüüdisaegsesse biotehnoloogiasse, kuna maailmaturul kasvab nõudlus biotoodete ning taastuvtoormel põhinevate materjalide järgi. Soomes on praegu projekteerimisel või ehitamisel mitu puidurafineerimistehast. Pole põhjust pidada nüüdisaegseid puidurafineerimistehaseid tagurlikeks ühe tehnoloogilise protsessi kasutamise tõttu. Nii võiks pidada tagurlikuks elektriautodega opereerivaid taksoettevõtteid, sest elektriautod pakkusid New Yorgis taksoteenust juba ülemöödunud sajandil. Sama kehtib nüüdisaegsete allveelaevade, sisepõlemismootoriga autode ning tuuleenergiat tootvade elektriturbiinide osas. Needki tuginevad osaliselt 19. sajandil leiutatud tehnoloogiale.

Väide. Tselluloos pole tulevikulahendus, sest nende toodete eluiga on lühike.

Tegelikult. Esiteks toodetakse tselluloosist nii pikema kui lühema elueaga tooteid. Vastab tõele, et tselluloosist toodetakse paberit ja pappi. Tänapäeval kasutatakse paberikiudu enne utiliseerimist kuus kuni seitse korda – kas ühe materjali taaskasutus 6–7 korral on palju või vähe, on hinnangu küsimus. Teiseks toodetakse tselluloosist ka tekstiilmaterjale, nagu näiteks viskooskangast. Viskooskanga kasutamine moetööstuses võimaldab vähendada nailoni kasutust, mille tootmiseks kasutatakse fossiilset materjali ehk naftat. Tselluloosi kasutatakse ka raamatute, tapeedi või ehitusmaterjalide tootmiseks.

Kolmandaks toodavad nüüdisaegsed puidurafineerimistehased erinevaid biomaterjale, mitte ainult tselluloosi. Näiteks Lappeenranta puidurafineerimistehas hakkas 2018. aasta märtsis tootma bionaftat, mida kasutatakse bioplasti tootmiseks. Lähemalt võib selle kohta lugeda siit. Äänekoski puidurafineerimistehases toodetakse tallõli, mida kasutatakse muuhulgas näiteks asfaldi ja tsemendi tootmiseks. Äänekoski tehase toodangust saab täpsema ülevaate siit.

Väide. Planeeritavas puidurafineerimistehases kasutatav tehnoloogia on identne tselluloosi tootmiseks kasutatava tehnoloogiaga.

Tegelikult. Puidurafineerimistehase ja tselluloositehase tehnoloogiat pole võimalik pidada identseks. Erinevus seisneb selles, et kui tselluloositehase eesmärk on toota tselluloosi, siis puidurafineerimistehases keskendutakse biomaterjalide tootmisele, kus tselluloos on vaid üks toode. Suur-Emajõe äärde planeeritavas puidurafineerimistehases hakatakse tootma ka hemitselluloosi, ligniini, tallõli, tärpentini, bioväetiseid ning taastuvat elektrienergiat. On ilmne, et laiendatud tootevalik eeldab ka laiendatud tehnoloogilisi lahendusi. Tootmistehnoloogiale lisanduvad keskkonnatehnoloogiad. Paljudel eestimaalastel on negatiivne ajalooline kogemus Tallinna tselluloosivabrikust. Tuleb rõhutada, et tselluloositootmisega seonduvad keskkonnatehnoloogiad, mis võimaldavad puhastada tootmiseks kasutatud vett ja õhku, on teinud viimase 15 aasta jooksul suure arenguhüppe. Kui aastakümneid tagasi võis pidada halvasti lõhnavat tselluloositehast normiks, siis tänapäeval kehtestatakse lõhnale ranged piirmäärad, mida ületada ei tohi. Soomes 2020. aastal võimalikku tegevust alustava Finnpulpi puidurafineerimistehase keskkonnaloas on tehasel alates kolmandast tegevusaastast lubatud lekitada lõhnu maksimaalselt 3,65 päeva aastas. Tasub rõhutada, et tegu on piirmääraga ning nüüdisaegsete tehaste huvides pole piiride kompimine, vaid kokkulepitud reeglite turvaline täitmine. Est-For Investi hinnangul saab nüüdisaegse õhupuhastustehnoloogiaga saavutada veel paremaid tulemusi.

 

TOORMEGA SEOTUD VALEVÄITED

Väide. Puidurafineerimistehase rajamisel suurendatakse raiemahte. Nii raiutakse Eestimaa lagedaks.

Tegelikult. Puidurafineerimistehase toimimiseks ei tule raiuda ühtki puud rohkem võrreldes praeguse raiemahuga. Tehas hakkab toormena kasutama praegu Baltikumist eksporditavat paberipuitu ja puiduhaket.

2015. aasta seisuga eksporditi Eestist 2 miljonit kuupmeetrit paberipuitu ning Eesti saetööstustel jäi tootmisjäägina üle 1,1 miljonit kuupmeetrit puiduhaket. Tehase planeerimisel on arvestatud, et toormeareaal oleks eelkõige Kesk- ja Lõuna-Eesti ning Põhja-Läti. Lisaks oleme arvestanud toormeimpordi võimalusega Leedust ning vajadusel ka Valgevenest. Kokku eksporditakse Baltikumist 7,7 miljonit kuupmeetrit tehasele sobivat tooret aastas. Nii on tehase toormevajadus vähem kui 45 protsenti Baltikumi riikidest eksporditava paberi- ja hakkepuidu mahust. 2017. aasta märtsis avaldatud sotsiaalmajanduslike mõjude uuringu kohaselt saaks ehitada Eestisse puidurafineerimistehase ka praeguste raiemahtude märkimisväärse kõikumise korral. Sel juhul tuleks vajadusel toorme importi suurendada. Vastava ülevaate raiemahu ning puidurafineerimistehase rajamise võimalikkuse kohta leiab uuringu 19. leheküljelt siit.

Väide. Puidurafineerimistehase rajamisel ei saa Eesti puidust toota mööblit ega mänguasju, sest pole piisavalt toorainet.

Tegelikult. Esiteks puudub tehasel mõju mööbli- ja mänguasjatootjatele, sest mööblit ning mänguasju ei toodeta paberipuidust ega puiduhakkest. Teiseks, kui keegi tulevikus arendab välja uuendusliku ja toimiva äriplaani, kuidas paberipuidust või puiduhakkest toota mänguasju ja mööblit, siis see võimalus on olemas. Est-For Invest pole kunagi väitnud, et tehas hakkaks kasutama 100 protsendi ulatuses Eesti toorainet. Kõige optimistlikuma stsenaariumi kohaselt tuleks importida vaid veerand kogu toormevajadusest. Sel juhul kasutaks tehas 1,6 miljoni kuupmeetri ulatuses Eesti paberipuitu ning 0,9 miljoni kuupmeetri ulatuses puiduhaket. Tehase toormevajaduse ja toorme tõenäolise päritolukohaga saab tutvuda 2017. aasta märtsis avaldatud sotsiaalmajandusliku uuringu 19. leheküljel siin.

2015. aasta seisuga eksporditi Eestist 2 miljonit kuupmeetrit paberipuitu ning Eesti saetööstustel jäi tootmisjäägina üle 1,1 miljonit kuupmeetrit puiduhaket. Sellest tulenevalt jääks 0,6 miljonit kuupmeetrit paberipuitu või puiduhaket endiselt eksporditavaks. Uuenduslikud mööbli- või mänguasjatootjad võivad seda toorainet julgelt kasutada oma ärilistel eesmärkidel. Puidubilansi kohta – mille hulka kuuluvad ka andmed okas- ja lehtpaberipuu ekspordi osas – saab värskeimaid olemasolevaid andmeid algallikast selle dokumendi 27. leheküljelt siit.

Paberipuu ja puiduhakke eksport Baltikumist jätkub ka tehase rajamise korral, kuna tehas ei suuda kogu eksporditavat mahtu ära kasutada. Puidurafineerimistehase toormevajadus on 3,3 miljonit kuupmeetrit aastas, see on alla poole praegu Baltikumist eksporditavast mahust (7,7 miljonit kuupmeetrit). Praegune eksport toimub tingimustes, kus kõik olemasolevad tehased töötavad täisvõimsusel, seega saavad nad jätkata samamoodi pärast tehase rajamist. Tulevaste projektide jaoks jääb turule piisavalt väärindamata toorainet, 4,4 miljoni kuupmeetrit aastas.

Väide. Tartu regioonist ei ekspordita puitu, seda tehakse peamiselt põhjarannikult, läänerannikult ja saartelt. Tehase rajamine Tartumaale ei vähenda paberipuidu eksporti.

Tegelikult. Tehase rajamine mõjutab paberipuidu ekspordi vähenemist väga olulisel määral. Tehase toorme areaali puhul tuleks vaadelda piirkonda, mis jääb Daugavpilsi jõe ja Põhja-Eesti ranniku vahele. Kust tehas konkreetsemalt tooret ostma hakkab, sõltub konkurentsitingimustest ja logistikast.

Kui praegused Skandinaavia tehased suudavad vedada tooret üle pikkade vahemaade, siis suudab seda ka konkurentsivõimeline tehas Eestis. Paiknemine toorme lähedal vähendab pikkade tarnevedude osakaalu. CentARi sotsiaalmajanduslike mõjude uuringule tuginevalt eksporditakse Eesti maakondadest paberipuitu aastas:

•    Tartumaalt üle 107 000 tonni;

•    Jõgevamaalt üle 120 000 tonni;

•    Järvamaalt üle 80 000 tonni;

•    Põlvamaalt üle 6000 tonni;

•    Raplamaalt üle 122 000 tonni;

•    Valgamaalt üle 140 000 tonni;

•    Viljandimaalt üle 268 000 tonni;

•    Võrumaalt üle 7000 tonni.

Kõik need maakonnad kuuluvad täielikult puidurafineerimistehase toorme areaali. Tehase toormeareaali kuulub ka enamik Lääne-ja Ida-Virumaast. Nende kahe maakonna peale eksporditakse aastas ligi 300 000 tonni paberipuitu. Lisaks kuulub toorme areaali pool Pärnumaast, kust eksporditakse aastas üle 443 000 tonni paberipuitu. Kokku vähendaks tehas paberipuidueksporti rohkem kui miljoni tonni võrra aastas. Mil määral täpsemalt tehas vähendaks Eesti väärindamata paberipuidu eksporti, sõltub sellest, kui suurel hulgal impordib tehas paberipuitu Lätist, Leedust ja Valgevenest. Optimistlikuima stsenaariumi kohaselt kasutaks tehas 1,6 miljoni kuupmeetri jagu paberipuitu aastas. Nii väheneks väärindamata paberipuidu eksport Eestist ca 80 protsenti. Ekspordivoogude osas saab täpsema ülevaate 2017. aasta märtsis avaldatud puidurafineerimistehase sotsiaalmajanduslike mõjude uuringu 40. leheküljelt siit.

Väide. Skandinaavia puidutööstusettevõtted ning Eesti paberipuitu eksportivad ettevõtted on Eestisse puidurafineerimistehase rajamise vastu, sest pelgavad tehase mõju Suur-Emajõele.

Tegelikult. Teadaolevalt on üks Skandinaavia puidutööstuskontserni tütarettevõte ning üks Eesti paberipuidu ekspordilt tulu teeniv ettevõte avaldanud vastumeelsust puidurafineerimistehase rajamisele Suur-Emajõe äärde. Nende osapoolte vastuseisu põhjuste üle võib vaid spekuleerida. Fakt on see, et Skandinaavia puidutööstusettevõtted, mis ostavad Eestist paberipuitu, peaksid tehase rajamise korral arvestama toorme hankimisel uue konkurendi tekkimisega. Fakt on ka see, et puidurafineerimistehase rajamise korral kahaneks märkimisväärselt Eestist väärindamata paberipuitu eksportivate ettevõtete müügitulu.

 

RIIGI ERIPLANEERINGU JA RIIGIMETSA MAJANDAMISE KESKUSEGA SEOTUD VALEVÄITED

Väide. Puidurafineerimistehase riigi eriplaneering kehtestati kiirkorras.

Tegelikult. Est-For Invest edastas valitsusele taotluse puidurafineerimistehasele riigi eriplaneeringu kehtestamiseks 30. jaanuaril 2017. Valitsus võttis vastu otsuse riigi eriplaneeringu kehtestamiseks 11. mail 2017. Seadusest tulenevalt on valitsusel riigi eriplaneeringu kehtestamise üle otsustamiseks 90 päeva, kuid kooskõlastusteks kulus kauem. Ei ole võimalik väita, et planeering on kehtestatud kiirkorras, kui planeeringu kehtestamiseks on võetud ettenähtust rohkem aega.

Väide. Valitsus saab riigi eriplaneeringuga planeeritavate ehitiste ringi erandkorras laiendada, kuid ehitis peab olema riigikaitse ja julgeoleku, energeetika, gaasi transpordi, jäätmemajanduse või maavarade kaevandamise valdkonna alla liigituv ehitis. Seetõttu ei tohi puidurafineerimistehase planeerimisel kasutada riigi eriplaneeringut.

Tegelikult. Kui riigi eriplaneeringu algatamise kohustuslik eeldus oleks puidurafineerimistehase kuulumine planeerimisseaduses nimetatud valdkondade alla, on tehasel otsene seos energeetika valdkonnaga. Tehase osaks on elektri- ja soojusenergia koostootmise jaam, mille nimivõimsus on 180 megavatti. See ületab märkimisväärselt planeerimiseaduses sätestatud 150 megavati kriteeriumi. Tulenevalt sellest ei ole riigi eriplaneeringu kui planeeringu liigi kasuks otsustamine valikuvabadus, vaid ainuvõimalik sobilik planeeringu liik. Planeerimisseadusega saab lähemalt tutvuda siin. Tehase elektri- ja soojusenergia koostootmise jaama nimivõimsusega saab tutvuda 8. leheküljel siin dokumendis. Riigi eriplaneeringu algatamiseks võttis valitsus vastu korralduse „Puidurafineerimistehase püstitamiseks ja selle toimimiseks vajaliku taristu rajamiseks riigi eriplaneeringu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamine“, mille juurde kuulub vastav seletuskiri. Seletuskirjas kinnitasid suure riikliku huvi olemasolu keskkonnaministeerium ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. Seletuskirja saab lugeda siit.

Väide. Est-For Investi ja Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) vahel on sõlmitud 15 aasta pikkune leping. Kavatsuste protokolli sõlmimisega võttis RMK olulise riikliku kohustuse.

Tegelikult. Esiteks pole Est-For Investi ja RMK vahel 23. aprilliks 2018 sõlmitud ühtki lepingut. Est-For Investi ja RMK vahel pole allkirjastatud ka palju avalikku tähelepanu pälvinud ühiste kavatsuste protokolli. Est-For Invest ja RMK juhatus on avaldanud soovi sõlmida ühine kavatsuste protokoll. Kavatsuste protokolli sõlmimine ei tähenda tarnelepingu sõlmimist, kuid kavatsuste protokolli eesmärk on tulevikus jõuda mõlemat osapoolt rahuldava tarnelepinguni. Tarnelepingu saab sõlmida vaid siis, kui see vastab kõikidele Eesti ja Euroopa Liidu õigusnormidele.

Puidurafineerimistehase arendajate eesmärk kavatsuste protokolli sõlmimisel Riigimetsa Majandamise Keskusega on ühiste huvide avalik deklareerimine ametlikus vormis, kus üks osapool kinnitaks huvi müüa turuhinnaga toorainet ning teine osapool kinnitaks huvi osta paberipuitu 15 aastat järjest turuhinnaga. Sel teemal on võtnud avalikult sõna ka Triniti advokaadibüroo partner ja vandeadvokaat Villu Otsmann viidates, et Riigimetsa Majandamise Keskus ei võtaks kavatsuste protokolli sõlmimisega olulisi kohustusi. Siinkohal on oluline täheldada, et Triniti advokaadibüroo ei nõusta Est-For Investi ning pole Est-For Investi ka kunagi nõustanud. Est-For Investi nõustab advokaadibüroo Ellex Raidla. Vandeadvokaat Villu Otsmanni kommentaari saab lugeda siit.

 

VEEL VALEVÄITED

Väide. Tartu külje alla Suur-Emajõe piirkonda planeeritav puidurafineerimistehas on gigantne.

Tegelikult. Est-For Invest soovib ehitada Suur-Emajõe piirkonda keskmise suurusega puidurafineerimistehase. Äänekoski tehase tootmismaht on 1,3 miljonit tonni aastas. Kuopiosse kavandatava puidurafineerimistehase planeeritav tootmismaht on 1,2 miljonit tonni aastas. Lõuna-Ameerikas tegevust alustanud Fibria uusima tehase tootmismaht on 2 miljonit tonni aastas (vt siit). Est-For Investi planeeritav tootmismaht on 750 000 tonni aastas. Nii on Soome puidurafineerimistehaste tootmismaht ligi poole suurem Est-For Investi planeeritavast tehasest ning maailma kontekstis suurte puidurafineerimistehaste tootmismaht rohkem kui kaks korda suurem. Seetõttu saab Suur-Emajõe piirkonda planeeritavat puidurafineerimistehast pidada keskmise suurusega tehaseks.

Väide. Puidurafineerimistehas võib anda uue käigu venestamisele.

Tegelikult. Venestamise all peetakse üldiselt silmas vene keele ja kultuuri pealesurumist teistele rahvastele näiteks religiooni-, haridus-, keele- ja immigratsioonipoliitika või jõustruktuuride abil. Puidurafineerimistehase rajamisel ei looda religioosset institutsiooni või haridusasutust. Puidurafineerimistehase arendajatel puudub ka võimalus reguleerida keele- või immigratsioonipoliitikat. Sealjuures puudub arendajatel seos repressiivorganitega. Tasub korrata, et puidurafineerimistehase arendajatel on huvi rajada puidurafineerimistehas, mille eesmärk on toota biomaterjale. Vene keele koolitus-või kultuuriäri pole seotud puidurafineerimistehasega.