Kui ollakse ainult vastu, ei olda millegi poolt. Ometi on meil pilved ja valgus mõlemalt poolt (Jüri Üdi).
Jälgides Eesti ühiskonnas toimuvaid debatte, tulevad need Jüri Üdi luuleread mulle alatasa meelde. „Tõejärgse ajastu“ avalik dialoog kipub muutuma üksteise suhtes kurdiks jäävate vaidlejate monoloogideks. Igaüks kuulutab kirglikult oma tõde, kõiki teistsuguseid arvamusi peetakse a priori väärateks ega püütagi erinevate seisukohtade vahel kompromisse leida.
Nii ei liikunud Est-For Investi juhid ja Tartu linnavolinikud kuuetunnisele mammutistungile vaatamata sammukestki üksteisemõistmise poole. Nii nagu Vabariigi Valitsus omakorda ei näi pidavat Tartu volikogu 7. märtsi deklaratsiooni millekski.
Ühest küljest on ju selge, et osa meie puiduressursist jääb väärindamata ning seda veetakse odavalt Eestist välja. Oleks naiivne loota, et kui Eestisse tehast ei rajata, siis piirab see metsaraiet – raiutakse ka puidurafineerimistehase olemasoluta. Eesti metsa kaitseks tuleks astuda muid radikaalseid samme. Teisest küljest ei tundu tehase rajamine 100 000 elanikuga ülikoolilinna lähedale samuti just kõige parem idee. Hirmutab tehase suur veevajadus ning selle mõju Emajõe vesikonnale. Ent kas tõesti puudub igasugune võimalus mõistlikku kompromissi leida?
Seda, et Eesti avalikkuse enamus on looduse-usku, teame juba laulva revolutsiooni käivitajaks olnud fosforiidisõjast saadik. Kui seada inimesed valiku ette, kas vastandlike huvide vahel kompromissi otsides eelistaksid nad puhast keskkonda või seaksid esiplaanile majandushuvid, langeb liisk selgelt keskkonnahoiu kasuks: 70 protsenti eelistaks puhast keskkonda ja 26 protsenti majandust (vt joonist; küsitlus viidi läbi veebruaris, küsitleti 1003 Eesti elanikku vanuses 15 aastat ja rohkem).
Samas ei ole keskkonnakaitse ühiskonna ees seisvate probleemide pingereas inimeste jaoks sugugi olulisimate hulgas. Aasta tagasi toimunud küsitluses paigutas 66 protsenti elanikkonnast viie olulisema ühiskonnaelu valdkonna hulka inimeste heaolu ja elatustaseme parandamise, 59 protsenti majanduse arengu tagamise, 55 protsenti tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja 53 protsenti sotsiaalse kindlustunde tõstmise. Keskkonnakaitse tõhustamine oli neljateistkümne valdkonna seas 19 protsendiga alles kümnendal kohal. Seega on avalikkuse seas ülekaalus soov, et areneks majandus ning paraneks inimeste elujärg. Seda ilma ettevõtluseta kuidagi juhtuda ei saa.
Kõige ulatuslikuma avaliku arvamuse poolehoiu saab aga seisukoht, mis toetab loodusressursside kestlikku kasutamist. 2017. aasta detsembri küsitluses nõustus 73 protsenti küsitletutest seisukohaga, et majandusarengu ja keskkonnahoiu eesmärke on võimalik saavutada samaaegselt, kui kasutada loodusressursse kestlikult. Sama meelt on ka Est-Fori juhid.
Avaliku arvamuse kujunemisel mängib väga suurt rolli see, kuidas kajastab erinevaid teemasid meedia. Puidurafineerimistehase rajamise suhtes puudus avalikul arvamusel veel detsembris domineeriv seisukoht: 32 protsenti toetas seda, 15 protsenti oli vastu, ülejäänud suhtusid neutraalselt või ei olnud neil üldse seisukohta.
Veebruaris ERR-i tellimusel tehtud küsitluses puudus neutraalse vastuse andmise võimalus ning siin oli tehase rajamise vastu 43 protsenti ja poolt 37 protsenti elanikkonnast. Vahepealsesse aega jäi rohkesti negatiivset meediakajastust, mis tekkis pärast seda, kui jõudis avalikkuse ette plaan sõlmida pikaajaline leping RMK ja tulevase tehase vahel toorme ostuks. Avalikul arvamusel on tugev eetiline selgroog – inimesed suhtuvad kahtlustavalt neisse ettevõtmistesse, mida püütakse ajada kõveraid teid pidi, salates ja salatsedes. Kahtlustatakse kokkumängu riigivõimu ja rahameeste vahel. Selleks annab alust senine 25 aastat turumajanduses elamise kogemust, mille vältel Eesti loodusressursside kasutamisest on rikastunud kitsas ring ettevõtjaid, kuid elanikkonna enamus pole sellest osa saanud.
Eesti maapõuevarad ja metsad on kogu rahva ühisomand ja nende kasutamisest peaksid saama kasu kõik ühiskonna liikmed. Investoritel tasuks rohkem mõelda sellele, milliseid hüvesid lisaks loodavatele töökohtadele saaks kohalikule kogukonnale veel täiendavalt pakkuda. Kuid isegi siis, kui loodusvaradest saadavat kasu õnnestuks õiglasemalt ümber jaotada, ei soovi enamik Eesti inimestest elada tulevikus industriaalsel tühermaal. Selleks et hajutada avaliku arvamuse kahtlusi, kas tegelikkus osutub tõesti sama roheliseks nagu näeb puidurafineerimistehas välja reklaamprospektidel, peaksid seda kinnitama põhjalikud uuringud.
Nagu näitas 2017. aasta detsembris läbi viidud arvamusuuring, usaldab avalikkus tehase küsimustes kõige enam erinevate valdkondade eksperte ja spetsialiste. Just nemad peaksid tegema kindlaks ja tooma avalikkuse ette võimalikud sotsiaalmajanduslikud ja keskkonnamõjud. Küsitlus näitas, et mõju-uuringute positiivsete tulemuste korral oleks suur osa tehasesse neutraalselt suhtujaid valmis seda toetama.