Kui suurt osa metsast võime kasutada puidutootmiseks? Biotoodete ekspert ja Rootsi teadusuuringute instituutide (RISE) asepresident Peter Axegård nimetab seda filosoofiliseks küsimuseks, millele loodusteaduslikku vastust ei pruugigi olla.
Peter Axegård on üks neist ekspertidest, kes annavad nõu Est-For Investi puidurafineerimistehase eestvedajatele. Juunis käis Axegård Eestis esinemas konverentsil, kus ta rääkis muu hulgas sellest, et puidurafineerimine võib muuta maailma tekstiilitööstust. Kui puidu biomassist suudetakse keskkonnasõbralikul viisil mõistlike kuludega tekstiilkiudu toota, saab tekstiilitööstuse Aasiast Põhjamaade puidurafineerimistehaste lähistele kolida, kirjeldas ta võimalikku tulevikku. See tähendab ühtlasi, et kaupa tuleb vähem transportida ja seda peab Axegård oluliseks, sest tunneb muret maailma kliima pärast.
Tselluloos ja puidurafineerimine
Rootsis tegutseb terve hulk tselluloositehaseid, kuid vaid mõnda neist võiks nimetada puidurafineerimistehaseks. Axegård ütleb, et tegelikult ei ole seda väga selgelt määratletud, milline tselluloositehas on puidurafineerimistehas. Tema enda jaoks tähendab puidurafineerimine midagi enamat sellest, mida tänini on tselluloositehastes tehtud ehk midagi uut. Ja selle kohta on Axegårdil tuua kaks head näidet Rootsist ja üks Soomest.
Üks Rootsi puidurafineerimistehas on Domsjö tehas Örnsköldsvikis Põhja-Rootsis, mille omanik on Birla. Nemad ekstraheerivad peamiselt puidumassist ligniini. See on tüüpiline biorafineerimine, ütleb Axegård.
Teine hea näide on Sunpine Piteås, samuti Põhja-Rootsis. See tehas kasutab toormena Rootsi ja Soome tselluloositehastes toodetud toortallõli ning valmistab sellest biodiislit ja mitmeid kemikaale.
Eestis on keskkonnaühendused väljendanud tõsist muret tulevase puidurafineerimistehase keskkonnamõju pärast. Axegård ütleb aga, et ta ei usu, et Rootsi ja Soome uute puidurafineerimistehaste tõttu oleks võimalik täheldada mingeid muutusi keskkonnas võrreldes varasemaga. Ta räägib, et kui näiteks puidumassist eraldatakse ligniin või kui toodetakse nanotselluloosi, siis kõik, mis tootmises üle jääb, läheb sellistes tehastes taaskasutusele.
Fossiilsete ressursside kasutamist saab vähendada
Eesti metsa Peter Axegård uue tehase tõttu ohus olevaks ei pea. „Praegu te ekspordite laevadega suures koguses puitu. Kui te tulevikus lihtsalt ekspordite vähem, ei ole vaja metsa rohkem raiuda kui praegu. Tehas toob Eestisse lisaväärtust, töökohti. Iga uus tselluloositehas mõjutab puiduturgu,” arutleb Axegård. „Samas, Soomes ja Rootsis ei kasutata ära kogu saadaolevat puitu – me raiume vähem kui võiksime – ka ökoloogilisi piiranguid arvesse võttes.”
Hea on Axegårdi hinnangu järgi see, et uue tehase valmimisega Eestis tuleb puitu vähem transportida, kuna seda töödeldakse kohapeal. Puit on raske, see sisaldab palju vett – üks tonn tselluloosi võrdub kahe tonni puiduga. Nii on see kuiva puiduga, märja puhul on vahe veelgi suurem. Axegård peab transpordivajaduse vähenemist oluliseks, sest see aitab vähendada fossiilsete ressursside kasutamist ja on selle tõttu hea kliimale.
Axegård on veendunud, et kliimale tuleb uute moodsate puidurafineerimistehaste rajamine ainult kasuks. „Need tehased ei kasuta üldse fossiilkütust, vaid suudavad ise toota soojust ja elektrit taastuvast biomassist, samuti toota biokütust sõidukitele,” põhjendab ta.
Probleem seisneb Axegårdi jaoks aga hoopis selles, et maailmas ei leidu piisavalt biomassi, et saaks fossiilsete varude kasutamise sellega asendada. „Me kasutame nii suures koguses naftat, gaasi ja kivisütt, et saadaolev biomass suudab asendada väikese osa sellest. Puidurafineerijatena saame olla üks väike osa suuremast lahendusest, mis iganes see ka on. Juurde peavad tulema teised lahendused – võib-olla kergsõidukid, võib-olla elustiilimuutus ja muu selline, ma ei tea tegelikult,” mõtiskleb ta.
Päris kindlasti ei leidu maailmas piisavalt biomassi, et kogu fossiilkütust asendada, kuid küsimus on ka selles, kui palju üldse võib võtta metsast biotööstusele tooret ilma metsade elurikkust negatiivselt mõjutamata. Axegård tunnistab, et talle teeb see muret. Ta tõdeb, et ei ole saanud ökoloogidelt sellele küsimusele kindlat vastust. Erinevaid arvamusi on palju.
„Mida iganes me teeme, mõjutame me loodust. Küsimus on selles, kas me aktsepteerime seda või mitte. Näiteks põllumajandus on toitu tootes tohutult loodust hävitanud, kuid me lepime sellega. Nüüd on küsimus, kui suurt osa metsast me võime kasutada tootmismetsana. Ma arvan, et see on filosoofiline küsimus,” arutleb Axegård.
Artikkel lühendatud ja refereeritud ajakirjast Eesti Mets (september, 2017).
Milliseid uudseid tooteid saab teha puitu rafineerides
Puidu biorafineerimine võib tuua turule täiesti uudseid tooteid. Näiteks suudab puidust toodetud nanotselluloos siduda kuni 99 protsenti vett võrreldes enda kaaluga. Seda saab kasutada näiteks paksendajana toidus. Üht jaapanlastelt pärinevat rakendust – vee ja nanotselluloosi suspensiooni – kasutatakse niisutajana kosmeetikas. See on väga paks, kuid ei sisalda üldse rasva.
Nanotselluloosist saab veel valmistada väga õhukest läbipaistvat kilet paberi katmiseks ja pakendamiseks. Pakendite kiletamine aitab minimeerida nende hapnikuläbilaskvust ja muuta pinnad siledamaks.
Paljudes maades tegutsetakse praegu selle nimel, et töötada välja võimalusi valmistada tselluloosist tekstiilkiudu keskkonnasõbralikul moel. Varasemal tekstiilitootmisel tselluloosist ja viskoositootmisel on väga suur ökoloogiline jalajälg. Selles protsessis kasutatakse keskkonnale kahjulikke kemikaale (näiteks süsinikdisulfiidi), ressursse ei taaskasutata ja heide on suur.
Vaata Peter Axegårdi intervjuud biomajanduse tulevikust siin.